Bella armastuslugu 1. raamat

Ajalehes!

Oli 21. juuni. Hommik oli rahulik. Pere olid minuga ning lahkudes tormasid sisse mingid võõrad inimesed. Kell oli siis umbes kell 2 päeval.

Vestlesin nendega tunde. Nad küsisid küsimusi ja mina vastasin nendele. Sain teada, et nad on ajakirjanikud ja paari päeva jooksul võibolla juba täna õhtul olen ma esikaanel.

Nad lahkusid ja tänasid mind. Sisse tuli Robert ning ütles, et ma saan homme välja. Ma olin nii õnnelik.  Robert ulatas mulle karbi, milles olid maasikad. Ma olin tänulik ning ta ütles mulle: Sa oled minu kõik. Kõik, kõik, kõik positiivne ja sa meeldid mulle niii väga, et seda ei ole võimalik kirjeldada. Ma arvan, et ma punastasin ja mu näole tuli suur naeratus ning ma ütlesin: Sina oled samuti kõik, mis mul on. Sa oled mulle nii kallis ja ma tean, et sa oled mul alati olemas. Ma olin samal ajal püsti ning ta sirutas käed ette ning järgmisel hetkel olin ma juba tema kaisus. Ma mõtlesin, et olen õnnesärgis sündinud, sest saatus on mulle sellised kaardid andnud. Ma ei suuda seni uskuda, et see kõik siin päris on. Me istusime voodile ja vaatasime koos filmi ja sõime maasikaid. Robert alustas juttu: Mäletad, et juulis tuleb ball? Kas sa oled enda otsuses ikka kindel? Mina: Kas sa teed nalja? Muidugi ma olen nõus. Ma ootan seda päeva väga.

Kui film lõppes tahtsin ma haigla lõunat sööma minna. Läksin ees ning Robert tuli järgi. Astudes uksest välja, astusin ma ka kohe kaks sammu tagasi. Ukse taga oli 2 suurt ja tugevat meest. Robert kutsus mehed sisse ning mu keha läbisid hirmuvärinad. Robert alustas: Bella ära karda. Need on sinu turvamehed. Näidates ühele ütles ta: Tema on Eerik ja suunates käega teisele ütles ta: ja tema on Karl. Ma palkasin nad sind kaitsma. Seletan sulle nende tähtsust hiljem. Nüüd läheme sööma nin võttis mul käest kinni. Jalutasime alla puhvetisse. See ei olnud tavaline puhvet vaid suur ja luksuslik. Sõime seal tükk aega. Muidugi istusid Karl ja Eerik paar lauda kaugemal. See andis mulle julgust, kuid samas tekitas minus küsimusi.

Vaatasin telefoni ning vaatasin, mis maailmas toimub. Vaatasin imestunult, sest ma olin päevauudistes ja teistes interneti lehtedel peamine juttuteema. Vaatasin ka facebooki. Seal oli ka juba üle 30 sõnumi mulle ja mu leht oli täis mind.

Näitasin seda Robertile ning tal oli hea meel. Minu juhtumist oli saanud üleriigiline juhtum.

Kell oli umbes kell 8 õhtul. Robrrt lahkus ning siis helises mu telefon. Võtsin vastu ning rääkima hakkas üks mees:
Me teame, kus sa oled! Me tuleme sulle järgi. Kui mitte kohe siis natukese aja pärast. Me jääme ootama sinuga taas kohtumist! Me juba teame, kuidas sinust lahti saada ja me teeme ka seda! Külme veel kohtume!

Ning kõne lõppes. Läksin ukse juurde ja avasin selle. Seal istusid nagu ikka Eerik ja Karl. Ma rääkisin neile juhtunust ning nad lohutasid ja ütlesid: Sul ei olr midagi karta. Me oleme alati sinuga. Ära seda unusta! Ja nüüd oleme me veel valvsamad.

Ning nad lahkusid ja istusid taas ukse taha. Otsustasin magama minna, et kõigest sellest vabaneda natukesekski. Nii sättisingi patju natuke ja võtsin teki peale. Kustutasin tule ning uinusin.

##########
Sorry, et nii kaua läks. Mul on vahepeal väga kiire olnud. Loodan, et meeldib. Andke kindlasti tagasisidet! :)