Angel Breakdown (Eesti Keeles) (Lõpetatud!)

2.Hooaeg/4. Peatükk "Naised,naised"

Mu mõlemad käed olid painutatud lollikindlalt selja taha. Üks vale liigutus ja ma oleks iseendal õla liigesest välja tõmmanud.

Christine tõusis laua äärest püsti ja kõndis minu ette. "Need inimesed seal," osutas ta näpuga akna poole. "Nemad tahavad teada mis toimub."

"Christine, ma ei tulnud siia et midagi alustada--"

Järsult suruti mu küünarnukk mu selja vastu. "Sõnu ei oska kasutada?" sosistasin ma ühele meestest ja tõmbasin oma mõlemad käed nende haardest välja. Ja need kaks paksu isegu ei pilgutanud silma.

Aga kus uks sulgeb, seal aken avaneb. Iga samm, mus turva eemale viis, tõi Christine'i lähemale. "Sinu lohutuseks ütlen sulle, et asi ei ole isiklik."
Ta kääris ühe käe varruka üles ja valu tabas mind vasakusse põske alles siis, kui ma selili pikali lebasin.
"On sul midagi üles tunnistada?"
"Päris uimaseks lõid, eeldan et see pole su esimene kord?" ütlesin ma, kogusin sülge ja sülitasin pikalt linnapea kallile vaibale.
"Ma tunnistan et ma sülitasin su tonnisele vaibale." sõnasin ma siis lapseliku, ülbe alatooniga.

Kaks meest tirisid mind küünarnukipidi üles ja ma tuikusin jälle Christine'i ees.
"See oli siidist Isfahan'i vaip!"
Christine pigistas hambad kokku ja andis juba teise löögi, kuid ma sain ta rusika kätte.
Christine ehmatus korraks ja kahe sekundi pärast oli ta kõhuli maas.

Kaks kuuli taha, üks kummalegi turvale põlve. Mõlemad mürtsatasid maha, üks perseli, teine selili.

Christine tahtis juba omadega põlvili tõusta. "Mkm, Chrissikene." Ma lükkasin ta pea vastu maad ja panin teise käega rauad peale.

"Mida sa teed?" vaatas ta üles minu poole.
"Ära muretse, ma saadan kellegi sind siit üles korjama."

Ma sidusin täie jõuga viimasele köieotsale tugeva sõlme peale. Christine õhatas.
"Liiga pingul?"
"Oh see pidi vist päris kõva löök olema et sellise jälje jättis." naeris ta.
"Eks ta oli jah, kohtunikule see ei meeldi."
"Misasi?"
"Sa oled samahästi kui vahi all politsei ründamise eest."
"See pole tõsi!"
"Kas tõesti," vaatasin ma teda imestunud silmadega. "Isegi kui ei oleks, mis sa arvad kumba oleks rohkem usutud? Sind või eriagenti?"

Ta hööritas silmi.
"Just!" ütlesin ma enesekindlalt, kui ta pilgust oli näha selgelt, et ta vastus olekski "eriagenti" olnud.

Ma kõndisin eemale.
"Ära jäta mind siia!"
Mul hakkas naisest tasapisi hale. Ma korjasin mõlema mehe vöödelt relvad ja panin enda vööle. Viimane pilk taha. Puhas töö. Christine oli kindlalt toolile kinnitatud ja mehed olid relvatuks tehtud. "Oota, üks asi veel," ma läksin ja võtsin naise kaela ümbert kiipkaardi. "Aitäh, proua linnapea. Ma nüüd lahkun." Kiipkaardiga sai nii sellest, kui välisuksest välja. Ma valisin väljapääsuks tagaukse. Et kõigest draamast eemale hoida. Ma suundusin rahuliku tempoga autosse tagasi ja vilisin Nick'i numbri.
"Kuulen sind."
"Arva mis?" pärisin ma temalt.
"Ei oska arvata, kullake."
"Ma kohtusin su sõbra Christine'iga."
"Tõsi ka või? Ma ei osanud arvatagi et Linnapea Linnavalitsuses Esmaspäeval tööl on."
"Armastusväärne naine." ütlesin ma samal ajal kui pisikese peegli abil märgade salvrätikutega oma nägu verest ja tolmust puhtaks pühkisin.
"Ma tahan et sa vaataksid läbi kus--"
"Ma üritasin juba positsioneerida, sellest ei tulnud midagi välja. Tüübil on olnud neid kõige odavamaid mudeleid üle saja."
"No milleks ikka kallist telefoni, kui sa oled pidevalt tagaotsitav, eks."
"Tal on puhas töö. Vaata andmebaasi, tal peaks ikka--"
"Sammuvõrra sinust ees, Amber."
"Mis sa leidsid?"
"Tühi. Nimi ja sünniaasta aga registrer on tühi."
"Tal pidi küll hea advokaat olema, et kõik kustutatud sai."
"Sai?"
"Sa usud et ta on süüst puhas?"
"Sa arvad et ta käib ringi nokia 3310-ga ringi, ja lubab endale miljonäride advokaati?" Nähvas Ta vastu.
Ma käivitasin auto mootori. "Ma olen 15 minuti pärast seal. Räägime siis."

Kell lõi 18.00 kui ma tagasi peakorterisse jõudsin. Ma sõidsin liftiga seitsmeteistkümnendale ja leidsin Nick'i, pilk kindlalt arvutisse liimitud.

"Ma tean seda pilku Nick, mis sa leidsid?"
Ta ei vastanud veel pikemat aega, küünarnukk toetus lauale ja käsi oli mõtlikult suu ees.
"Küsi mida ma ei leidnud."
"Olgu," mõtlesin ma. "Mida sa siis EI leidnud?"
"Mitte midagi..."
"Või nii?"

Mul võttis täpselt üks minut et tulla välja poolideaalse plaaniga. "Mäletad, ma rääkisin sulle, et ma läksin sinna ja seal ei olnudki Frank?"
"Nii?" vaatas Nick mind pikalt, kuid mul ei tahtnud sõnad suust tulla kui ma üritasin need mõtted oma peas ritta panna ja need sõnadesse tõlkida.
"Ma kõndisin ta kongini ja ta rääkis mulle seljaga. Ma ütlesin talle et ma olen föderaalagent ja ta pööras ümber ja toetus trellidele ja vaatas mulle väga, väga sügavale silma.