Angel Breakdown (Eesti Keeles) (Lõpetatud!)

20. Peatükk "Eelmäng"

"Milline ta siis pole?" Nuris Sam täpsemat kirjeldust.
"No selline et...tule vaata keda ma täna panin."
"Sa mõtled nagu trofeed?"
"Kutsu seda kuidas tahad..."

Samantha vaatas mind, nagu ma ma oleks talle midagi rääkimata jätnud.
"Mida sa veel tahad?!"
Tema pidev jälgimine minu üle hakkas juba naeruväärseks muutuma.

"Miks on mul tunne, et see ei olnud kõik?"
"Ma ei tea. Ärevustablette oled proovinud?" soovitasin ma talle.
Tuimalt vaatas ta mulle otsa, mitte vähimgi lihas ta näos ei liikunud. "Vaimukas." lühikese aja pärast tuli elu tema sisse tagasi.

"Me peaks minema." pakkus ta välja.
"See Joe asi sai lahendatud?"
"Hui, vaevalt neid sõõrikuõgijaid see enam huvitab. Neil piisabki sellest et ta on surnud, ja case closed!"

Edasi liikusime me metsa poole. Täitsa sinna sisse, tundus nagu me läheneks iga hetkega paigale, kust ma Joe leidsin. Meie vahel püsishaudvaikus, kuni me jõudsime sinna paika. Ma astusin ühe jalaga sellesama veriste lehtede hunnikusse, mis imekombel ei olnud tuulega viimaste päevade jooksul laiali lennanud. Üks jalg ei teinud midagi, kuid ma panin oma teise jala sinna kõrvale. Peavalu ja mäluvälgatuste seguga jooksid mu peast läbi kõik asjad, mis Joe'ga seostusid. Kõik, millest Samantha oli rääkinud ja mis ma olin Joe suust kuulnud. Niiöelda "Joe" suust.

"Amber?"

Mälupildid jooksid 1 sekundiliste slaididena mu silme eest läbi, nagu midagi muud ei oleks hetkeks olemas. "Ou, ära pulli, tule tagasi!" ta astus minu ette ja nipsutas silme ees sõrmi.
Samantha ehmatas mind ja ma astusin sellest asjast välja.

"Whoa..."
"Mida kuradit? Sa olid nagu mingis ekstaasis,"
"Mis..?" mul võttis sekund, või kaks aega et aduda, mis mu ümber toimub. Aga õnneks tõid Sam'i lohutavad sõnad mind maa peale tagasi.

"Mis,mis,mis...Sa ehmatasid mu poolsurnuks, mis asi see oli?"

Ma vaatasin kõigepealt Samanthat, kust libises pilk üle platsile, kus ma seisin. "Kas see oli juba ennem siin?" pärisin ma tema käest. Ta vaid raputas pead ja vaatas ümberringi nagu ta ei tahaks siin olla. "Mis asi oli juba ennem siin?" küsis ta üle.

"See." ma osutasin kastile, kus oli justkui musta grafitiga joon ümber tehtud.

"Mis asi? Siin pole midagi, ära soiu!"
"Ei,vaata!"

Ma haarasin Samantha käsivarrest ja tõmbasin enda kõrvale. "See! Kas sa ei näe seda?"

"Mida siin näha on? Siin pole midagi." ta tiris end lahti ja astus minust eemale. Ta pööras kanna ümber ja sosistas vaikselt õhku. "Veider laps..."

***

Kell oli tiksunud kella 3 peale keskpäeval. Me olime Samanthaga mõlemad väsinud ja kaalusime pikalt, kas minna lõunale või mitte. Minu suure kõhukorina peale sain ma Samatha endaga kaasa tulema. Me võtsime sööklas oma tavapärased kohad ja istusime suure hulga inimeste vahele, kus kõigil oli oma koht. Minu kõrval oli üks koht, kus tavapäraselt pidi istuma üks suurte silmadega brünett tibi. Ilmselt polnud ta veel kohale ilmunud nagu pool sööklast. Ma läksin Samanthast lahku, meid lahutas nüüd laud, ta istus tavaliselt minu vastas. Kohe, kui ta oli lusika maha pannud jäi ta mind ootama, nagu ta teaks, et mul oli talle midagi ütelda.

"Sam?" sosistasin ma üle laua ja küündisin ette.
"Ma tean!" lausus ta teadanäoga. "Mida sa tead?"
"See tühi koht sinu kõrval!" näitas ta sellele pikalt näpuga, aga ma surusin selle alla, et keegi teine ei näeks.
"Nii, mis sellega on?"

Niipea võttis ta näo üle üleolev naeratus, mis osutas pooleldi ukse poole. Ma vaatasin, kuidas ukse nende järelt sulgus. Franki ja ta semude järelt.

Ma teesklesin ruttu nagu ma ei oleks seda näinud ja maandusin logiseval sööklatoolil.

"See on su uus plika?" koputas üks tundmatu Frank'i õlale, mille peale tundus et Frank väga õnnelik ei olnud. Ta pööras end ümber ja kogu kamp jäi nende ümber seisma.

Ma jälgisin nende vestlust pingsalt, kui Samantha selle hajutas. "Kuule Amber, äkki sa ei peak--"

Samal ajal kui keegi poistekambast rääkis üpris valjul toonil midagi "Jää vait, või ma murran su lõua tuhandeks killuks puruks."

Ma tõusin lauast püsti. Kogu laudkond jäi mind kõõrdilt vaatama, aga see oli küll praegu mu kõige väiksem mure.

"Amber!" Samantha märkas siis samuti, mille vaatamisse mu pilk kinnitatud oli. Ma lahkusin päris ja kõndisin poiste juurde üle.

Seal seisis Frank, hoides kõrist kinni ühel süsimustade juustega poisil. Frank'i kehaehitus oli poisi omast neli korda väiksem. "Mamma mia, see on see tüdruk keda sa viimased päevad karanud oled?"
"Pruugid veel suud lõpetad samamoodi nagu Joe!"

"Frank..?"

Ma arvan, et seda kuulis kogu söökla. Nii Frank'i kui mind. Nüüd ei olnud kahtlustki, seda teadis nüüd kogu söökla...söökla on isegi vähe öeldud, terve ühikas, on veidi täpsem.

Frank vaatas mind segaselt, nagu ma oleks mingisugune lelu, kellega ta ei osanud midagi ette võtta. Hetke pärast tõmbas ta mind oma selja taha. Me olime pälvinud kõikide sööklas olijate tähelepanu.

"Sa pead nüüd oma paugu kinni panema, selge Rod?"

Mustas nahktagis poiss naeris värdjaliku kahjunaeru ja silmitses mind, vilistades siis kentsakalt õhku. "Frank on üks õnnelik poiss..."
Ta katsus hellalt oma vasakut põsesarna, mida mööda laius veretriip, mida ümbritses lilla laik.

"Kahjuoleks kui keegi siin juhuslikult kogu su "musta pesu" päevavalgele tooks, kõigile siin nägemaks;"

Frank pigistas vihast rusikaid ja ilmselt krigistas nende huulte taga teravaid hambaid. "...milline litapoeg sa tegelikult oled."

See oli viimane piisk karikas, ja selle peale ta end tagasi ei hoidnud ja virutas talle veel paar korda vastu pōske. Kogu kamp hoidis kõigest olenemata Frank'i poolele.

Ta oli praktiliselt juba vaevu püsti, kuid ei jätnud oma sonimist järele.

Edasi viis see juba tõsise kakluseni, nii, et, hiljemal selgumisel oli ta nimi Rodriques, et ikka lendas. Verest hammasteni.

-Kell 19.27, Arstikabinett-

"Hoia nüüd, see ei tõmbagi muidu tagasi." Ükskõik kui palju ma peale ei käinud, et ta jääkotti paigal hoiaks, Frank oli kangekaelne ja virises, et ma ta üldse siia tõin.
"Ma saan ise ka," ta võttis külma enda kätte, kuid põsele ei pannud.
"Nähtavasti ei pea see paika, ta peksis sul peaaegu pool näo sodiks."

"Tema tegi peaaegu, mina tegingi! Tema tegi pool nägu, mina tegin terve näo. Ma olen temast alati sammu võrra ees."

Kaval naeratus tõi võiduka irve ka tema näole.

"Preagu ei ole vist kõige õigem aeg küsida aga...mis "mustast pesust" Rod rääkis?"

Peale seda pööras ta pilgu maha.