Angel Breakdown (Eesti Keeles) (Lõpetatud!)

10. Peatükk "Kurja Kätetöö"

Mis see on..?"

Samantha vaatas mulle hetkeks küsivalt otsa, kuid ta ei kavatsenudki seda niisama jätta. Kuid mina teadsin ka, et on asju, millest ei ole vaja, või on parem mitte rääkida.

Ta põlvitas selle kõrvale ja hoidis seda õrnalt oma sõrmede vahel justkui kardaks seda katki teha. "Kas sa arvad, et see on Joe'ga seotud?"
Samantha vastas nii kiirelt ei ei jõudnud seda väljagi mõelda.
"Ma ei tea..." lausus ta ebakindlalt.
"Aga ma uurin selle välja!"
Vaene laps ei tõstnud toolt ketilt pilkugi. "See on nii ilus...ja kui see ei kuulunud talle..." Lootustandvalt vaatas ta mulle otsa, nagu otsiks mu silmadest vastuseid. "Siis kellele veel..?"

Ma ei osanud midagi sellises olukorras teha. Mu parima sõbra sõber oli kadunud. Ja mitte niisama kadunud... Samantha sõnul polnud kogu maja peale keegi teda viimased 3 päeva näinud, temast kuulnud, temaga suhelnud. "Ainukesed, kes annaks meile vastuseid on turva välisukse ees..."

"Kuule, aga su ema ju töötab siin?" lõi mul lambipirn peas põlema ja ma muutusin äkki väga näeviliselt õnnelikuks. Mõttes muudkui jooksid läbi mu pea, mõeldes kuidas saaks kasutada Sam'i ema meie enda--"Eih, tema on küll viimane inimene, kelle oleks vaja teada, et ma sellega tegelen..."

Tujurikkuja.

"Mida ma teen..?" sosistas Samantha vaikselt õhku. "Mu parim sõber on kadunud..." Ta vaatas minust eemale, varjates oma punaselt paistetavaid silmi ja kui üks pisar valla pääses, järgnesid sellele kümned teised justkui kiire vooluga jõgi, kattes parema käega oma suud, ja toetades teise puusale.

"See kõik on minu süü..." Isegi selja tagant oli näha, kuidas ta olad värisesid. "Sam..." ma oleks nii väga tahtnud nüüd ütelda midagi õigesti, kordki, õigel ajal.

Ma olen näinud filme, televiisori sarju. Nad ei nutnud kunagi päriselt. Oma nähtu põhjal võin ütelda, et ei ole ilus näha kedagi nutmas. Ta silmad muutuvad punaseks ja tahavad justkui kolbast välja hüpata, võimatu on rääkida, hingata, kõik...
Maailm ta ümber sulab äkitselt halliks. Raskus ta rinnas tekitab kurku klombi.

Ma vaatasin oma jalgu kõndimas üle härmas lehtede. Mustad nahksed saapad mu jalas juhtisid mu Samantha omade juurde. Ma sirutasin oma kõhnad käed ta ette ja liikusin talle kallistuseks ligemale.
"Mida ma olen teinud..." ta langes mulle otse kaela ja mähkis oma käed tugevalt mu kaela ümber. "Kui ma...kurat, kuidas tahaks sind selles süüdistada, aga.."

Mulle tundus, nagu iga heli, mis ta suust põgenes, oli tema südame kildudeks purunemise sagedusega..."Sa ei oleks saanud midagi teha..." sosistasin talle vaikselt kõrva, samal ajal ta juukseid seljataha lükates.

Mõne minuti pärast muutus ta vaikseks, kuid ei lasnud minust lahti. See andis mulle aega mõelda...
See ei sarnanenud üldse tavalise nutuga. See oli nagu lahtine haav. Ta oleks toetunud ükskõik millele ja siis oleks hakanud ta keha värisema. Ta ei lasnud ona nuttu täielikult välja, vaid nuuksatas selle pisarate saatel välja. Alles siis, kui kõik on tõelises kriisiolukorras, tulevad inimeste tõelises pales välja ja see oli selle perfektne näide...

"Tule, ma viin su sisse..."

Külm, juba talvine tuul sasis Samantha juukseid, ja punastas ta põski. Ma lükkasin oma vana kampsuni Samanthale üle õlgade.

Ma panin enda tuppa maha 4 tekki, otse enda voodi kõrvale ja patsutasin kõik veel paika.
"Sam!"...
"Tulen kohe!" kajas vastu hääl vannitoast ja jäi veel pikemaks ajaks kõrvadesse ekslema.