Angel Breakdown (Eesti Keeles) (Lõpetatud!)

2. HOOAEG/1.Peatükk "Ta on Tagasi"

Esimeses hooajas:

"Sa saad ju aru,et see kõik on sinu hüvanguks,eks?"
Ei
"Jah" vastasin ma tundetult ja vaatasin kükitavale emale ülalt alla.

***

"Ära tee endale karuteeneid. Lõpeta see!"
Karjus jälle isa hääl mu peas. See tekitas seekord meeletut valu. Tõmbasin end automaatselt kägarasse ja olin sunnitud kahe käega oma peast kinni võtma ja seda hoidma. "Hei, Amber...kõik korras?" Ja ta pani oma käe minu seljale ja patsutas sellele õrnalt.

Mõne sekundi kuludes hääl vaibus ja ma tõusin hoiatatult püsti. Köhatasin kõvasti,e t hing endale sisse tagasi tuua. Võtsin suure sõõmuga kopsud õhku täis, ning veendsin end, et miski ei toimu põhjuseta. "Peaaegu..."

***

Minu kätte jäi valge t-särk. Aga ohnonono, mitte lihtsalt tavaline valge t-särk. Selle kaelajoon oli määrdunud õrnalt punase ollusega, mida oleks justkui üks-kaks korda üritatud sealt sooja veega maha hõõruda. Valget polnud pluusil peaaegu ollagi. Kõikjal olid pruunikat ja rohelist värvi laigukesed, justkui muruplekid ja muld oleks kokku määritud valgele paberile. Mäletate, kui teile lasteaias öeldi, et vaataksid, et ikka terve paberi täis joonistaksid, kuis sulle tühi leht anti?

***

"Sa kannatad selle all ise, kas tead? Ega ilmaasjaga öelda et vaenlasel tuleb pea maha raiuda."

See hääl oli väga tuttav ja sarnanes sellega, mis ma kuulsin siis kui ma viimane kord metsa suundusin... Joe'd otsima. Ja siis langes kogu maailm mu ümber kapitaalselt kokku.

***

Uks ei pidanud kaks korda kinni-lahti käima ja paari sekundi pärast oli väike kabinet tühi. Kuigi mulle tundus et ma ei olnud siin päris üksi.

"Spencer..?"

***

Keegi hoidis mu pead maad puudutamast ja plaksutas õrnalt mu vasakut põske, et mulle pilt uuesti ette tuleks.

"Hei, sa oled ärkvel." 
Ma tõusin istukile ja vaatasin enda ümber segaselt ringi. "Kõik on kontrolli all... nüüd. Nad viisid ta juba minema."

"Ta?" küsisin ma rumala küsimuse, kuna juba järgmisel hetkel tahtis ajju tungiv hais.
"Laiba." ütles Frank, mis tundus nagu midagi, mis haisuga käest hoiaks.

***

Ta tulistas, kuid mitte Samanthat. Ühte parameedikut, kes tema poole ruttas, kui see õnnestus kõlasid veel kaks kuuli, millest üks andis end mu säärel nagu oapisted lihases keerutades, tunda. Ma üritasin lööki maapinnalt kätega pehmendada, kuid käed murdusid minu keharaskuse all ja ma maandusin Samantha kõrval, pilk tema omal, kuni ta silmalaod selle sulgedes katkestasid.

***

"Ta ei elanud seda operatsiooni üle, ta suri operatsioonilaual."
"Mis..?" pärisin ma alateadlikult, nagu kolme aastane kes tahtis ema öeldud sõna järgi hääldada.
"Appi, Sam? Samantha?" Minu Sam?"

Ma vaatasin enda ümber tühje voodeid, justkui lootuses teda enda kõrvalt leida. 
"Kus see emanikkujast sitahunnik on? Oi, kuidas ma raisa mättasse löön. Ma nürin temalt ta neetud käed otsast selle eest."

***

Samantha nägu oli valge. Täiesti surnuvalge. Veel kahvatum, kui tavapäraselt. Huuled olid ülejäänud nahatooniga ühte sulandunud, veidi õrna lillaka kumaga, mis varem nii punakalt ta kahvatule näole kontrasti lisanud olid. Silmad millest kunagi nii selgelt enda peegelpilti näha võis olid nüüd kinni klaasistunud ja suunatud lakke, silmavalge moondunud kollaseks, millest tungisid läbi laiad veresooned, mis punast ollust enam ei kandnud. Kahe sõrmega, nagu kombeks, sulgesin ma Samantha silmalaod, kuis mu põskedele väikesed veepiisad langesid.