Angel Breakdown (Eesti Keeles) (Lõpetatud!)

3.Peatükk "A Friend Is Like An Angel Without Wings"

Võpatasin ja astusin tema poole pöörates automaatselt sammu eemale.
Minu vastas seisis lühike tüdruk. Minust nii vähemalt 10 cm lühem. Ise ma olin pikk... 180 cm või nii. Umbes. "Kui sa nendele vendadele veel kord tee peale jääd..." sõnas ta ähvardaval toonil ja viibutas käelaba kõri kohal. See pidi vist tähendama et siis oled sa surnud.

Ma noogutasin tüdrukule ettevaatlikult. "Mh,lihtsalt ütlen.." ta irvitas mulle kergelt näkku. Üritades siis asjast mitte suurt asja teha,aga nii,kuidas ta ka ei üritanud,ei tulnud tal see sugugi hästi välja.

Olin praeguse hetkeni kangestunud ja pulksirgelt paigale seisma jäänud. "Seitse,üheksa,üksteist..." loendas meie kena bussijuht enne kui ta meid üldse bussist välja lasi. "Nii,kahehaaval...palun!" ja ta viipas esimesele paarile käega bussi ukse poole,siis teisele paarile,kolmanda...kuni lõpuks tuli meie kord selle tüdrukuga bussist välja astuda. Täiesti kogemata olime sattunud teineteise kõrvale ja ju vist oli ta meid siis järgmiseks kaheks lugenud.

"Take it easy,pöial-liisi...see oli lihtsalt nali" Ta saatis oma lauset kerge naeratuse saatel. Minu nägu küll samaga ei vastanud. Ma olin pigem kummitusekahvatu kui armsalt roosa.

"Samantha..." ta sirutas oma käe käepigistuseks ette. "Samantha Wilson" kordas ta oma nime uuesti üle. Ära paljasta kellelegi oma tõelist identiteeti,vähemalt mitte enne,kui tead 100% kellega on tegu.

Isa hääl kumises mu peas veel pikemat aega. Ei olnud ju just tavaline et üks normaalne 16 aastane tüdruk oma surnud isaga räägib. Või noh,õigem oleks ütelda "kontakteerub". Iga tema sõna kõlas kui raudkulba löök vastu plekkpotti,seega mitte eriti meeldivalt.

"Meeldiv..." ja surusin võlts naeratuse saatel kätt.
Tubli tüdruk,Amber!
Jah,isegi isa kiitussõnad kõlasid nii kuradima valusalt,kui need poleks pidanud.
Kohe,bussist välja astudes oli tunda õhumuutust. Õhk oli siin tihedam ja niiskem,justkui inimsilmale nähtamatud veepiisad oleks õhus hõljunud ja igasse ninasõõrmesse sisse tunginud. Huvitaval kombel kogu ümbritsev lumest puhtaks roogitud ja see kõnni-või sõidutee äärtesse lükatud. Lumest paistsid välja elutud pruunid umbrohututid mis iseenesest tekitasid juba kohutavat lõhna. Õhk tundus värske,samas niiske ja atmosfäär pingeline.

"Ah,ole nüüd...ega see asi nüüd nii hull ka pole. Asjad ei käi siin üldse nii,nagu sellest paigast räägitakse. Ükski laps ei tee sunnitööd...võibolla" Mu nägu oli ilmselt veel kahvatumaks tõmbunud selle ajaga,kui Sam mind lohutada üritas. "Ja mitte ükski laps ei kanna jälitusseadet...". Huvitaval kombel olid mulle just paari sekundi eest silma jäänud elektroonilised käevõrud tagumise rea poiste käte ümber. " Noh,peaaegu..." parandas ta end.

"Nii,majja...minu järel. Kontrollist läheme me ükshaaval läbi,neile kes veel ei tea!"
Kriiskas Abraham. Huvitav,kes ta on,mingi päeva saatja meil või? Oota...neile...tähendab siis,et ma polnud täna siin esimene uus..?..! Mu pead vaevasid tuhanded küsimused,millele minu kolba sees vastust polnud. Vähemalt veel mitte.

Meie tigurivi hakkas vähehaaval liikuma.
Samal ajal suudsin seedida kõike enda ümber toimuvat. Kokku olime me pundikesi aetud hiiglaslike rauast väravate taha,kus seisid 4 üksikut maja. Tavalised kastid. Telliskividest. Peaaegu kokkuvajumise äärel. Kes iganes see siin kujundaja oli,sai ilmselgelt oma töö eest alla miinimumpalga ja ei olnud sellega ilmselt väga rahul.