Angel Breakdown (Eesti Keeles) (Lõpetatud!)

12. Peatükk "Väärarusaam"

"Ei, sa pead mind kuulama, ma luban sulle, ma ei soganud eile, ma tõ--"

Ta peatus äktselt, nii äkki et ma talle otsa komistasin ja pool mu suppi kandikule lendas. Ta pööras ümber ja jäi keset rahvarohket sööklat mulle otsa vahtima. "Amber...vaata, on asju, mida sa tahaksid välja ütelda, aga sa ei seda, kuna sa ei taha nende tundeid riivata, eksole..."

Siis istus ta lähimasse vabasse lauda ja naitas näpuga vabale kohale enda vastas. Võtsin seal istet ja toetasin selja vastu puidust tuge ja jäin ootama et Samantha lause lõpetaks. "Aga praegu..." ta võttis näpu kuiva leicakooriku, hakkas hammustama, kuid see oli vast liiga kõva ja ta sihtis selle hooletult kandikule tagasi, kuid see maandus õnnetult tema supikausis, mille peale ta isegi ei pilgutanud.
"Vaata, ma saan aru, et sul on anne, või et sa näed vaime, või ennustad või--"

"Nimeta seda kuidas tahad, ma räägin sulle. Joe ei ole surnud, ma nägin teda eile--"

"Kuss! Mina rääkisin praegu..." tal võttis sekundeid et mäletada millest ta põhimõtteliselt kaks sekundit tagasi rääkis. "Oota, mida?!"

Ma teadsin et teda huvitab! Ma küünitasin ettepoole ja jälgisin hoolikalt et keegi meid kogemata pealt ei kuuleks. Sellal kui ma Samanthale lühidalt eilse õhtu sündmused kokku võtsin.

Ma vajusin lõpetades kiirelt oma toele tagasi ja teesklesin nagu midagi ei oleks juhtunud, kuid Sam oli meie vestluspaigale tardunud. "Sa saad ikka aru..." ta oli oma lauset lõpetamas, kuid lootusetult hingas siis välja ja jäi vait.

"Ma ei...ma ei oska absoluutselt, mitte midagi kosta..."

"Temaga on korras, kuulsid?" millele järgnes külm naeratus.

"Whatever, mina ei usu neid asju..."

"Sa ei usu? Olgu, kas sa mäletad mis riideid ma kandsin siis kui ma nn unes kõndisin?"

Kõõritades korraks silmad vasakule, tuli vastus ruttu. "Valge top, peal must pusa ja mustad teksad..."

Must pusa? Seda ma küll ei näinud, võibolla sulandus see mu teiste masendavat värvi riietega ühte.

"Jah..." mille vahele tegin lühikese hingamispausi. "Just...ma leidsin täpselt sellised sobivad riided enda--"

"Dylan!!" Hüüdis Samantha rõõmsalt ja kergitas end otsemaid toolilt ja teise söökla otsa joostes.

"Sam, sa ei lasnud mul lõpetada..."

Ta ei paistnud aga hoolivat ja jättis kõik sinnapaika, kui ta lahkus. Nii aeglaselt kui ma ka oma toitu ei mälunud, ei väsinud ma jälgimast Sam'i ja Dylanit. Samantha oli toetunud madalale aknalauale ja ei läinud kaua kui ta teiste inimestega lauas kätt surus ja valjult naeris. Neil võttis pool tundi, enne kui Samantha minu juurde tagasi naases, suunurgad kõrvuni.

"Ah, ära küsi..." sõnas ta mulle lollikindlalt ja viis oma kandiku ees ära, äraligunend leivatükk ikka sees.

Me mõlemad haarasime söökla eest samal ajal oma kotid. "Äkki tutvustad mind oma uutele sõpradele, Sam?"

"Ahh, tead jõuab kunagi hiljem, okei? Ma pean praegu..." ja ta sihtis näpuga õpetajate toa poole.

Noogutasin arusaadavalt. "Olgu, kunagi hiljem..."

Ja minu sammud viisid mind taaskord ühiselamu poole.
Veidi hiljem, umbes kella seitsme paiku läksin Samanthat otsima. Koputasin ta uksele, üks kord, teine kord mis viis kümnenda korrani, kuid vastust. Olles seisnud seal paarkond minutit ilma mingisuguse vastuseta naasesin ma oma tuppa.

Möödus poolteist tundi, kui leidsin end uuesti Samantha ukse tagant. Seekord aga tasus ootamine end ära ja ei läinud kaua kuni uksele ilmus., hommikumantel ümber ja turban peas.

"Otsisid midagi?"

"Tere sullegi. Kus sa olid, ma ei leidnud sind kogu kooli pealt!"

"No siis sa ei otsinud piisavalt hästi..." sõnas ta veidi upsakalt. "Ma peatusin Laura juures, mäletad teda?"

"Jah...võibolla..."

Ta noogutas ja kutsus mind seejärel sisse.

"Niiet, ee..." ma jäin keset tuba seisma ja vaatasin kuidas Samantha mööda tube ringi askeldas. See ruum oli tunduvalt suurem, võrreldes sellega, kus ta kunagi elas, minu kõrval. "Need su buddy'd seal, eks...Kes need olid?"

"Aa, sorry...täiesti unustasin." hingas ta kergendatult. "See väike tüdruk seal, tema on Destiny." Ta kõndis tillukesse kööginurka ja jätkas oma juttu sealt. "Ja no neid vahepealseid ma ei tea isegi, Laura ei teadnud neid" naeris ta lõpetuseks.

"No ja niipalju nimesid kui ma tean, aga näopidi ei samasta on Maggie, Dane, Talon, Hailey ja viimane oli vist..."
Ta naases tuppa ja jäi mulle ainiti otsa vaatama.

"James...jah, just! Päris sobiv nimi temasuguse isiksuse kohta võiks ütelda."

Noogutasin arusaamise märgiks ja Sanantha paistis sellega rahul olevat.

"Aga ega sina tühja tähja ajama ei tulnud, räägi milles asi."

"See on Joe's. Ma ei taha su tuju rikkuda ega midagi, aga kas sind veel huvitab see?"

"Täpsemalt misasi?" kortsutas ta kulme.

"No see Joe asi, kas sa üldse kuulasid mind ennem sööklas?"

"Muidugi huvitab! Ta oli mulle venna eest..." Ma peaks ütlema et jäin teda peaaegu uskuma, kuid: "See ei tähenda et ma seda vaimu-paska usun." ohkas ta välja, samal ajal oma lusikat oma kihvikruusis kõlistades.

"Igatahes, muidu kui sul muid plaane ei ole siis täna kell 23.00 oled oodatud ruumi 561."

"Mis sinna?" pärisin ma uudishimulikult, kuid Samantha pilk oli täpselt selline, et no-sa-siis-ei-teagi-vä?

"Väike, noh...party v nii, saad aru?"
"Ahah..." tuli suust pika mõtlemise peale. Ma ei ole kunagi peolkäija olnud, pole kunagi olnud ja ei hakka ka. Mitte pärast 9. klassi pidu.

"Ma arvan et..."
Samantha vaatas mind kullipilguga oodates vastust.
"Ma jätan selle korra vahele, mul..."
Ma pöörasin varbad ukse poole ja sammusin kiirel sammul ukse juurde. "Mul on vaja paar asja joonde ajada..."
Lahkusin kiirelt ilma midagi rohkem ütlemata, samal ajal kui kuulsin et Samantha telefon helises jäin ma koridoris seisma.

"Hahaha, jaa!" siis tekkis lühike paus. "Nah, ma kutsusin ta, tal oli vaja "paar asja joonde ajada, jumal teab mis see veel on."
Ma sul löön noa selga, Sam!
"Ei...Ei, no kui ei tule siis ei tule no mina arvan, ei hakka pushima, tal...ta ei ole praegu kõige paremas seisundis. Ta elab seda Joe asja hullemini üle kui mina."

Kuulamise järgi oleksin ütelnud et ta pani telefoni kõlarile ja selle ise väikesele kapile ta voodi kõrval, millest kõlas vastu ilus, muhe umbes 17 aastase poisi hääl, mis ütles väga selgelt: "Jah...see Joe asi...kas nad tundsid üksteist?"
Ja Sam vastas talle selgelt: "Ei, ta teab ainult kui palju ta mulle tähendas."
Poisi hääl siin katkes ja siis ütles Sam kiirelt et ta peab minema. Ma jooksin trepivahekäiku ja jäin sinna seisma, teadmisega et kui Samantha astub praegu siiasamma ja otsustab üles või alla liikuda, olen ma tal peos ja ma parem hakaku juba vabandusi otsima, et ma teda üldse-mitte pealt ei kuulanud.

Õnneks läks ta mööda koridori edasi ja jäin napilt ta vaateväljast välja.

No juba läheb🙌🏻 Juttu lisandusid just6 uut tegelast. Üks neist, kõige ettearvamatum, peidab endas saladust. Kes see olla võib?
Eile, kui ma wattpad'i tulin. Vaatasin et 13 uut notificationit, ma olin lihtsalt nagu "Whaaat?😃" Aga ma olen väga õnnelik et meil on ikka ja veel uusi lugejaid, ja et mu raamat teie meelt lahutab😘

Veetke ilus nädalavahetus!💕