Angel Breakdown (Eesti Keeles) (Lõpetatud!)

2 Hooaeg/2. Peatükk "Aeg Midagi Korda Saata"

"Tere! On see Eastpoint'i vangla?"
"..."
"Mina olen uurja Wallace. Mul on paari  kinnipeetava osas küsimusi."
"..."
"Frank Preston."
"..."
"Olete te kindel?"
"..."
"Selge siis. Tänan."
Ma viskasin ärritunult toru argile ja toetasin pea kätele. Silm peatus minu täiskritseldatud vihikulehel, millele olid erineva suuruse ja fondiga kirjutatud selle osariigi kõik vanglad. Mu pea oli nii raske, et tahtis kätelt lauale kukkuda. Telefon helises. Dale helistas. "Halloo?" tegin ma nii ergsat häält, kui võimalik.

"Vii mind asjadega kurssi." palus ta.
"Ma ei tea, ma ei tea ise ka mida ma ei tea," mu virisemistuju andis järele, kuid üks föderaalagent ütles mulle kunagi, kui ma olin elu ja surma vahel olnud, et teadmatust nad ei salli. "Aga ma uurin välja, luban sulle."
Dale ei olnud järeleandlik inimene. "Võibolla ma--"

Aga kes ütles, et mina olen. "Dale, mul ei ole vaja, et sa mu eest hooltitseks."

Kõne kestis veel viis sekundit hääletult kuni ta toru kinni pani.

Ma hingasin sügavalt sisse-välja ja tõusin oma mugavalt toolilt püsti, põlved järel kragisemas. Ma olin juba lahkumas, kui mulle meenus mille ma unustasin. Piisas kahest sammust tagasi ja pikast käesirutusest, et haarata väike märkmik ja sellega välja suunduda.

Väljas oli viimase kahe tunniga oluliselt pimenenud ja imelikul põhjusel oli vasakul taevas kattunud pea süsimustade pilvedega ja paremal paistis suleselge päike ja pilvitu ilm. Ilusa ja koleda ilma vahele oleks peaaegu saanud püstkriipsu tõmmata. Ma jäin paariks hetkeks päris ohmu näoga taevasse vahtima. See jõudis kohale, et tegu polnud mitte sugugi paljalt minu ettekujutus, kui ma avastasin, et ma polnud sugugi ainus, kes arvas, et see oli veider... ja sugugi ei pidanud see nii olema.

Ma istusin autosse ja võtsin bardatšokist maakaardi, millel ma näpuga järge Eastpoint'i vanglani vedasin. Teises käes oli mul- üllataval kombel -märkmik, millelt ma teise näpuga aadressi otsisin. Kui koordinaadid selges, viskasin kaardi kõrvalistmele ja käivitasin auto, suunaga itta.

"Kelle juurde tulite?" päris mustanahaline valvuripostis seisev naine.
"Preston, Frank."
"Kes te talle olete?" oli naine kohe agar küsima.
Ma näitasin talle oma ametimärki, mille peale ta märkamatult noogutas. Ta tõstis telefoni kõrva äärde ja ütles sinna "Kong 264 põhjatiivas avada palun."

Ta astus oma putkast välja ja juhatas mind läbi mitme korruse vangide, kuni me peatusime lubatud kongi ees.

Naine jättis meid sinna kahekesi ja ise lahkus.

Seal seisis mees, mulle seljaga. Mul endal oli sügav kahtlus, et tegu ei olnud Frank'iga. Võibolla juhatas ta mind vale kongini?

"Preston, Frank..?" seisin ma kannatlikult.

"Oi, vaata, Buck mis meil siin on." lausus keegi kõrvalt ja trellide vastu toetus üks tüsesamapoolne oranžis ülikonnas mees. "Föded,jah? Türa te topite oma nina ikka igasse väiksemasse rotiauku eks? See töö küll seda väärt pole. See sitakott sinuga ei räägi, usu mind," ta üritas kiigata kõrvale Frank'i kongi "ma olen juba proovinud."

Frank pööras selle peale ümber. Ma võtsin välja oma ametimärgi ja alustasin oma tavapärast tutvustust "Agent Wallace Föderaalse Juurdlusbü--"
Ta sirutas oma peenikese käe kiirelt kongiuste vahelt välja ja tiris mind juustetpidi endale ligemale, nii, et põsk vastu kongiust lajatas, ning veel tugevamal tõmbamisel mu põsesarnaluuse endat jälje muljuda ahvatles. "Ta saab su kätte vana mõrd, nad surevad selle ajaga seitse korda maha, kui sina sinna jõuad." sisistas ta ja lükkas mind endast eemale.

Meie juurde jooksid kaks valvurit ja peatusid meie ees. "Kas siin on kõik korras?" pärisid nad.

Ma silmasin korraks veel kinnipeetavat ja vaatasin teda pikemat aega. "Sina,"
lähenesin ma talle uuesti et teda lähemalt uurida "Sa ei ole Frank."

Mõlemad valvurid vaatasid mind ohmude nägudega ja ma kõndisin mitu korrust alla, uuesti registratuurlauda.
"See kongis 264, see ei ole Preston!"
"Jah me teame preili Wallace."
Naine haaras telefonist ja kirjutas teise käega midagi arvutis. Ta korrutas telefoni "Kood roheline, 264." ja seda mitu korda. Kogu vangla tundus hetkega kuidagi rahutum. Valvurid ja politseinikud jooksid ühest kohast teise ja pidid mitu korda mind enda teelt eest ära lükkama.
"Kas ma võin teil paluda lahkuda, preili Wallace?" ütles naine rahulikult? kuid ta silmadest peegeldus vastu hirm ja närvilisus. Ma avasin telefoni ja ekraanil vilkus suur kiri "NO SIGNAL"

Äkitselt kustusid kõik tuled vanglas. Kongidest kõlas trellide paukumisi, koledat möirgamist. Politseinikud olid hetkeks paigale jäänud ja vaatasin üles lambipirnide poole, millest pooled olid suurest voolupingest plahvatanud mille killud maas lebasid. Kogu vaikuse lõikasid läbi minu kingade klõbisev hääl kivipõrandal, millest piisas, et muuta kõik sarnaseks, nagu ta enne oli. Kõik töötajad suundusid ebakorrapäraselt treppidest üles, mina ainukesena alla suundumas. Mitmel korral pidin ma vastutulevatele varba peale astumise eest vabandama. Minuti pärast olin ma omaenda auto ees, kui tumedast taevast hakkas kukkuma suuri vihmapiiski. Nii suuri, et maha kukkudes oli suurt plärtsatust kuulnud, nagu keegi oleks kahe jalaga porilompi hüpanud. Ma kontrollisin veel üks kord oma telefoni. Signaal puudus. On see seotud sellega, et lampipirnid pinge all plahvatasid?

Ma möödusin sildist, mis näitas 50 kilomeetrit tagasi. Telefon kotis hakaks pirisema. "Nick! Sa leidsid midagi?"
"Ei? Kus sa olnud oled? Kas sa näed mis väljas toimub?!" karjus ta telefonisse, nagu mingi müra taustal segaks teda, millest ta üle pidi rääkima.

Ma vaatasin muretult välja. "Väike vihm? Mis sa oled veele allergiline või?"
"Väike vihm?! Kas sa jätsid prillid koju või?"
"Mis seal toimub? Mis müra see seal on?"
"Need asjad segavad ühendust, kõik arvutid ja tehnika on väljas."
"Ja sa lihtsalt istud seal? Masendav, kas tead."
"Kõik kogunesid väljast linnahalli, see on ainuke koht, kus veel radiaatorid töötavad?"
"Minuarust on 0.korrusel meil palju varugeneraatoreid, ei?"
"On, seal on pime kui rotiaugus. Ole palun ettevaatlik!"

Kuidas tänane osa meeldis? 😄 Kui teile sobib, jätkaksin veel selle raamatuga teise hooajaga, on veel lugejaid? Mõnusat reede õhtut 🍾