Angel Breakdown (Eesti Keeles) (Lõpetatud!)

11.Peatükk "Paksem Kui Vesi"

Seda kõike oli mulle liiga palju seedida. Kas ta ei usaldanud mind, et ta mulle sellest ei rääkinud?

"Toit on halb?" päris Samantha. "Ei...mkm, nii hea et ei taha suhu pannagi!"

Ta itsitas lapselikult ja vaatas kahvlit, millega ma oma toitu sonkisin. "Ega vist..." Tõusis ta toolilt ja lükkas selle laua alla, võttes kätte oma pooltäis taldriku. "Ma lähen kiidan kokatädikesi nüüd..."

"Ahaha, muidugi!" Ma võtsin endagi taldriku kätte ja jooksin ruttu Samanthale järele.

"Amber, ma lähen 3.ndale, tuled minuga?"

"Enda tuppa? Milleks?" Küsisin ma. Tähendab, ma teadsin suurepäraselt, miks ta sinna minna tahab, aga kui mina juba midagi nii sarkastiliselt ütleb, tähendab see rohkem, et ma saan aru mis sa plaanid ja sa parem ära tee seda.

"Ah tead, paar lahtist otsa vaja kinni siduda..."

Mida iganes, las ta läheb.

"Olgu..." Ma jooksin juba ees ja haarasin koolikoti õlale, kui...

"Noh, kus sa nüüd ruttad?"

"Ah, paar lahtist otsa vaja kinni siduda!"

Kui kuulsin Samanthat muigamas, pöörasin korraks tagasi ja lehvitasin talle, kuid kadusin siis sööklast välja ja seadsin sammud ühika poole.

Mis see samantha ütles, mis mul seljas oli tol ööl, kui ta mind nägi kui ma unes kõndisin? Ma olin end ümbritsenud igavese hunniku must-valge-rohelise-kollase-halli riiete hunnikusse, kuid ei leidnud midagi, mis tõestaks, või vähemalt vihjaks sellele, et ma tol õhtul tõesti seal olin.

Aga võibolla ta nägi seda kõigest unes? Selle üle ma mõtlesin lühikest aega, kuid...ei. See ei oleks Samantha moodi.

Aga võibolla, oli see ainus asi millega Samantha Joe'd--oota misasja..?

Minu kätte jäi valge t-särk. Aga ohnonono, mitte lihtsalt valge t-särk. Selle kaelajoon oli määrdunud õrnalt punase ollusega, mida oleks justkui üks-kaks korda üritatud sealt maha hõõruda. Valget polnud pluusil peaaegu ollagi. Kõikjal olid pruunikat ja rohelist värvi laigukesed, justkui muruplekid ja muld oleks kokku määritud.

Hoides seda pluusi käes tekkis mul kõhe tunne. Mu peast jooksid läbi imelikud mõtted. Kõige ebatavalisem oli nendest "Amber Wallace Tappis Bryson'i"

Mina tapsin Brysoni.
aga ei saanud ju olla. Miks, millal, kuidas..? Miks ma peaks tegema midagi nii vastutustundetut? Tähendab, ma ei teinudki seda. Aga siin see pluus on. Siinsamas, minu käte vahel, minu pluus.

Oodake, siin peab ju...ega ma pluusiväel ometi olnud. Mul pidid olema...
Kiirel sahmides, justkui ma oleks seda soovinud, leidsin end viskamast paari teksapükse teise toanurka.

Ma tõusin aeglaselt ja ettevaatlikult püsti ja pillasin kõik, mis mul käes oli põrandale. Need lendasid peaaegu peegli ette, nii, et ma võtsin need kätte ja seisin nendega peegli ette. Olidki minu omad. Pikkus-laius-puusamõõt...kõik klappis.

Oh ei, ma pean ruttu Samanthale rääkima.
Ei...ei,see poleks nutikas. Praegu tean ma vaid niipalju, et temast viimanegi junn välja ehmatada, mul on vaja tõendeid.
Aga tõendid seisid otse minu ees...
Aga need ei tõestanud midagi. Kahjuks.

Süda ütles üht, aju aga teist.

Ma kõndisin voodi ette, võtsin riided seljast ja proovisin endale sedasamust valget t särki ja neidsamu musti teksapükse veelkord selga. Nüüd oli see kindel. See fittis mulle kui valatult ja üks hämmastav asi oli ka see, et kaela juurest, kus ühtlasi oli mul ka kõige rohkem sedasama ollust, mis ma tol hommikul endalt maha kraapisin.

No rääkimata siis pükstest. Need olid juba silmaga nähtavalt mulle parajad. Ei olnud ka suurem imestus, et lõhna järgi oli see veri ja muidugi ei välistanud ma siinjuures teemat et Joe oli surnud ja veel vähem seda, et mina tegin seda. Aga üks küsimus jäi õhku rippuma...Miks?

Juba tõmbaski talvele omaselt väljas 4 paiku pimedaks.
Ma panin kõik riided kappi üksteise otsa tagasi, kuid jätsin välja vaid püksid ja pluusi. Järgmises poolteist tundi möödusid kiirelt, mõeldes kõikvõimalike asjade üle, mis oleksid võinud olla.

"Oled sa midagi juba leidnud?"
Samantha äkitselt sisenes mu tuppa ja vaatas mulle lootustandvalt otsa.
"Oota, misasja? Mida leidnud?"
"No Joe'st--"
"Sam!! Ma ütlesin sulle et sa lõpetaks muretsemise, okei?"

Sam'i nägu tõmbus pettunult krimpsu.

"Ma ütlesin sulle, et sa võid mulle loota, mul on see kontrolli all, usu mind!"

"Ta on surnud, kas pole nii?"

Jah.

"Samantha, mis jutt see on..? Muidugi mitte. Me ei tohiks varajasi eeldusi teha nii..."

"Ei..." raputas Samantha paaniliselt pead. "Seda on su pilgust näha, sul ei ole see kontrolli all."

"Sam..." üritasin ma lausuda rahulikult.

"Võibolla ma pean lihtsalt leppima mõttega et teda ei ole..."

Ta lahkus siit samakiiresti kui ta tuli, ainus vahe oli selles, et ta lahkus siit hullema tujuga kui ta siia tuli, ja ma ei saanud midagi teha.

Ma ootasin et kell kukuks nii kaugele, et oleks ohutu välja minna. Kell tiksus sama aeglaselt kui matemaatika tund ja verine pluus mu sõrmede vahel muutus iga möödunud minutiga aina rohkem omaks.

Isegi kui see vastab tõele, et Joe on surnud, siis ma olen kindel, et Samantha oleks õnnelikum, vōi seda mida siin "õnneliku" all mõtlevad, kindla teadmise ja süüdlasega.

23.04...05...06...07...08...09...10! Kell ei olnud veel nii palju, et oleks täiesti turvaline olnud, kuid jätsin oma metallsed võtmed jälle tulekustutikapi peale, et need detektori all pirisema ei hakkaks.

"Kuhu minek, neiu?" kajas kellegi hääl läbi surisevate lampide peaaegu ebareaalselt. Sellel ajal pidid Samantha sõnul kõik valvurid juba oma tubades olema.

"Kes seal on?"

Ma ei võtnud endaga midagi, mis valgust näitaks, kuid siiski oli näha viimase lambi kohal peenikese inimese siluetti. Ta kragistas kaela, ühele ja teisele poole, sammudes siis kindlate sammudega valguse alla.

Alguses tundus nägu pigem võõra, kui tuttavapoolne, kuid niipea kui jutuks tuli Samantha, sain ma täpselt aru, kellega tegu on.

"Joe...Joe Bryson..?"
Ta põmis peopesad enda ees kindlalt kokku ja noogutas.
"Aga sa...sa oled ju--"

"Seda ka..."
Vastas ta ruttu.
"Ütle Samanthale, et minuga on kõik korras!"

Ma hõõrusin silmi...sest et see kõik tundus preagu ebareaalne. Raputasin pead tugevalt.

Ja ta oli kadunud. Ma sosistasin vaikselt Joe nime, paar korda veel vaiksemalt, kuid jooksin siis koridori lõppu, kus poiss oli seisnud ja karjusin ta nime häälekalt.

"Amber...mida perset, miks sa ei maga?" 

Oli minu taha ilmunud äkitselt Samantaha. Sama äkitselt kui Joe oli ilmunud ja seejärel kadunud. Kuid silmade hõõrumisest ja pea raputamisest ei olnud seekord kasu. Samantha oli kindlalt siin ja ei kavatsenud veel kuhugi kaduda.

"Mis viga on? Miks sa oma toas ei ole?"
päris ta uniselt ja nii sonivalt, et pooles sõnad jäid arusaamatuks.
"Mine magama, majavaim..." lausus ta torisevalt, kui ma ta käest haarasin ja enda juurde tagasi tirisin.
"Samantha, sa pead mind uskuma, Sam...kuula mind. Joe...Joe seisis siin...siin" vehkisin ma näpuga enda jalgade kõrvale. "Täpselt siinsamas."

"Nii, ja kus ta siis praegu on?"
Selle üle ma mõtlesin hetke. "Ma ei tea..."
"Ah,ära sa ka soga...mine magama, sa näed väsimusest luulusid."
Ja ta tormas ruttu treppidest üles ja mul puudus jaks talle järele joosta.

Aitäh tibukesed lugemast😃 Järgmise osaga läheb kähkukähku, juba töötan selle kallal. Siit ka teile väike sneak peak:
Järgmises osas selgub vastus, millele kõik oma peas ise lahendust otsivad, kuid keegi ei räägi seda välja ja Amber satub suurde pahandusse ja maksab ränka hinda...kuid mis siis kui see on midagi mille eest tema ISE ei vastuta? Sellest juba järgmises osas😃👊🏻