Angel Breakdown (Eesti Keeles) (Lõpetatud!)

7.Peatükk "Lähemale"

"Nii,igaüks...palun leidke endale meelepärane koht!"
Karjus meesõpetaja klassi ees üleoleva häälega.

Olime kõik,teiste sõnadega kohu kool,auditooriumisse saadetud. Suur valgete seintega "klassiruum", kus olid toolid,kuid laudadest polnud haisugi. Kõik olid kui vene sõdurid üksteise kõrvale ritta pandud
"Noh,mida sa ootad?" pirtsutas Samantha ja tiris mind käsivartpidi esireas ühele toolile,mis oli kohe läbikäigu vastas. Ise ta aga ei istunud. Ma otsustasin minna Samanthale järele,kuid...

"Püsi!" ähvardas Sam ja pani mulle nimetissõrme ette. Fine,fine...dramatiseerimine: not needed!

Istusin siis rahulikult maha tagasi. Mida ma siis tegin? Närvitsesin...mida veel?

Millal Samantha tulee-ee-b?
Väristasin närviliselt põlvi.

Mul oli isegi vist piinlik,noh...mitte et mu ego kõrgel oleks,eks...
Kuid sellel arvamusel ei olnud kahjuks küll keegi peale minu.

Veel,ma erinesin kõigist teistest. Kõik kandsid oma masendavalt tumedat värvi riideid,kandsid tihti peas kapuutsi ja hoidsid pead all,et oma nägu varjata. Aga no oli ka põhjust,must kuulepulk ja peenikesed teravad kulmud nende tumeroheliste silmade kohal ei olnud just erilised tõmbenumbrid.

Klõbistasin oma kandu kokku. Samantha oli silmapiirilt täielikult kadunud ja nüüd oli justkui kõik,mis ma nägin suur kamp "väikeseid" mõju all sipelgaid kes kuuletusid valikuta paksule meesõpetajale.

"Hei!"

Tegi keegi minu tooli kohal häält. Tõstsin pilgu ja vaatasin noorele tüdrukule suurte silmadega otsa.

"On see koht vaba..?" päris ta ettevaatlikult.
Ei,see on Samantha koht ja sa praegu teed 180° kraadise kannapöörde ja kõnnid mu juurest minema.

"Jah..." ta naeratas. "Ikka..." lisasin veidi vaiksemal toonil juurde.

Wow! Vot see plika oli midagi uut. Teda vaadates ei olnud esimesed asjad,mis mulle pähe torkasid needid ja huulerõngad,vaid Victoria's Secret "inglid" ja barbie'd.

Tüdruk noogutas,tõmbas oma beebiroosat seelikut viisakuse ja sündsuse märgiks allapoole,lükkas pikkad pruunid väljavajund lokid tahapoole ja istus minu kõrvale.

Kange tahtmine oli piiluda tüdruku kogu nägu,sest sellest paistsid välja selles heledamat võitu ruumis vaid ta süsimustad 2 sentimeetrised ripsmed,mida ta uhkelt laksutas,kuid see oleks olnud juba liialt uudishimulik. Isegi teisel päeval ei tasu endast friigi muljet jätta,siis võivad inimesed sinu kohta jutte välja mõtlema hakata ja fakt on see,et seda klatšimoori jääks ka kõik otsima ja siis on sinu sotsiaalelu siin kolkas sõna otseses mõttes,nii kahju kui see ka pole,perses.

Tema nihelemist oli kohe märgata. Küll ta sättis oma juukseid,näris oma küüsi,kohendas oma avara dekolteega helesinist kampsunit,lehvitas ja "tegi poistele silma". See käis kohati närvidele,noh,et minusugune kartulikott trmaduguse barbie kõrvale võrdluseks istutatud oli.

Ta oli küll omasuguste seast esimene.

"Kuule!"

Ütles ta lõpuks ja koputas oma kondise nimetissõrmega mulle õlale. Pöörasin end ümber ja vaatasin talle otsa.

"M...mina-a?" Ta naeris tagasihoidlikult.

"Sina jah rumaluke..."

Nähes,et ma ei naernud tema totaka irvituse peale muutus ta näoilme tõsiseks,kuid mitte tema suhtumine.

"Miks ma sind varem näinud ei ole..?" millele järgnes pikk naeratus...

"Ma olen siin uus." ja seda jätkus vaid senikauaks,kui ma olin selle lause lõpetanud.

"Las ma arvan. Melbourne?"

"Ei."

"Mm..." mõmin läbis ta huuli. "Sydney..?"

"Kaugel sellest..." irvitasin ma. Paistis et tüdrukul sai kassi-hiire mängust kõrini.

"Okei,ma ei tulnud siia selle jaoks. Nimelt..." lasi ta end oodata.

"Kas nimi Raymond Cox ütleb sulle midagi..?" lausus ta sarkastiliselt,justkui ta arvaks,et ma tean. See ei kõlanud isegi korraliku küsimuse,vaid rohkwm nagu etteheitena.

Ei,see ei ütle mulle midagi,miks peaks? Üleüldse,mille kassi perse pärast sul seda vaja teada on? Sul on elu,mul on elu,elame eraldi ja jäta oma sokid ikkagi enda kappi.

"Ei..? Miks?" kortsutasin kõrvale kulmu.

Seejärel ta itsitas.

"Ahh,ma armastan kui te seda teete..." naeris ta edasi ja varjas käega suud. "Sa pead veel valetamist õppima..." millele järgnes ettevaatlik sosin. "See tuleb siin urkas sajaga kasuks."

Siis pidas ta pausi ja kohendas jälle oma küüsi. "Aga millest ma siis rääkisingi...". Mind imestas see kui palju suudab üks inimene rääkida. Kas ta üldse vahepeal hingas? " Ahjaa...Raymond. Et,vaata...sellega on siin nüüd selline keeruline lugu."
Kohendas küüsi.
"Vaata,mina ja Raymond...me olime kunagi paar,eksole. Aga,noh...sellega juhtus selline asi et...jah,meie teed viisid lahku."
Viskas jala üle põlve ja vaatas mind teravalt.
"Ei,ära saa minust nüüd valesti aru,ma mõtlen et,tee mida iganes sa tahad,see on sinu elu aga las ma hoiatan sind."
Ta toon muutus ähvardavamaks iga järgmise sõna pealt. "Kõik millest ta hoolib on ta ema,sõbrad ja kool.

Oota...mida? Raymond...Kes? "paar","tee mida iganes sa tahad" ja "las ma hoiatan sind". Kuidas see kõik minuga seondub?

"Oeh,kullake...ega ma ei ütelnud et teie nüüd ei võiks sädemeid pilduma hakata,ma lihtsalt hoiatasin sind."

Siis tõusis ta hooga toolilt püsti ja enne minemist tegi mulle paar plikale iseäralikku silmapilgutust. Naeratasin talle sunnitult vastu ja saatsin ta põlastusväärse pilgu saatel klassi teise otsa oma päris istekohale.

Niiet,ta persestus siia ainult ja ainult selle pärast,et rääkida mulle kellesti midagi midagi millest ma matsu ei jaga..? Geniaalsuse tipptase,brünetti...

"Mida Madison siit otsis? Üksikut hinge kelle elu ära rikkuda?" ütles keegi mu kõrval ja istus toolile,kus too tüdruk just istunud oli.

"Aga..?" mõmisesin. "Mis "Aga" ega sa ei arvanud et ta suhtumine tõesti selline...selline" Samantha väristas põlastusest õlgi "Selline...niinimetatult lahke"  millele järgnes põlastav pilk inimbarbiele.

Vabandused,et nii pikka aega ei kirjutanud. Nii palju on kogu selle aja vältel juhtunud🌚

Aitäh teie tähelepanu eest😘