Angel Breakdown (Eesti Keeles) (Lõpetatud!)

17. Peatükk "Keegi Kolmas"

"Ma pean talle järele minema!"

Frank aga tuli mulle järele, haaras käsivarrest kinni ning tõmbas tagasi. Ta haare oli hästi plaanitud. Tugev, kuid samas piisavalt õrn, et mulle mitte haiget teha. Siis vehkis ta sigaretiga mu silmade ees ja andis selle mulle. "Sa ei lõpetanud seda veel"

Tal oli õigus. "No sel juhul, ei tapa teda see 10 minutit." Frank naeratas ja taas-süütas mu sigareti.

Ma ei olnud end nii kaua nii õnnelikuna tundnud. Sellest ajast, kui isa suri. Ärge saage valesti aru, see on tõsiselt masendav, kogu see Joe asi. Ja mul on kahju et ma ta sellisel viisil leidma pidin. Eelkõige, et Samantha ei saanud temaga korralikul viisil hüvasti jätta, mille ta oli rohkem, kui välja teeninud.

"See kõik toimus liiga vara."

"Mis sa selle all mõtled?" päris Frank ja lasi suitsu suust pilvena välja.

"Minu riided on ekspertiisis, vereproovid saadeti politseisse, see kõik tuleb varsti välja...nad arvavad et mina tegin seda."

Frank viskas tühja koni maha ja hõõrus sellele paar korda ketsiga peale ja pööras end siis minu poole, toetades oma parema õla vastu müüri.

"Mina usun sind..."

Siis lasin minagi lendu tossupilve, naeratasin, ning vaatasin talle lootusetu naeratusega otsa. "Lihtsalt sinust ei piisa."

Selle peale naeratasin ma iseendale veelkord ja vaatasin taevasse, mis oli täis sama halle pilvi,kui olid praegu mu enda mõtted. Ma üritasin vältida Frank'i pilku, kust ma teadsin et ma poleks põgeneda suutnud. Kuid ma tean, et ta vaatas mind. Tema pähklipruunidesse silmadesse võis ära eksida ja mitte enam tagasi tulla. Ja see vahepealne periood ongi see, kus me teeme palju rumalaid asju, mida me tagasi võtta ei saa.

Ta tõi mind endale ligemale, pannes oma käe õrnalt mulle põsele ja tõmmates mind endale vaikselt lähemale.

Kui ma oleks vastu hakanud, oleks ma seda juba teinud.

Ta vahtis mulle ainiti silmadesse ja kortsutas vahepeal ühte kulmu. Just nagu ta loeks mu silmadest raamatut, millel olid arusaamatud lõigud.

"Tead mida mina seal näen? Ma näen...ühte imelist, vaprat tüdrukut, kes ei löö kunagi millegi ees araks. Tüdrukut, kes oli 4 kuud koomas ja taastus sellest, nagu see poleks kunagi juhtunud."

Ta naeratus, mis tundus tavaliselt, et on tuulega ära puhutav, ei tahtnud praegu kuidagi ta huultelt lahkuda, "Tüdrukut, kes ei peatu otsimast kedagi, kes ta sõbrannale nii palju tähendab, isegi kui takistuseks on ta omaenda tervis."

Ta pöial jooksis mu põselt tagasi mu kõrvani, ja nii päris mitu korda. Aga nagu ma ütlesin, tema silmadesse jäädakse ekslema...

"Tüdrukut, kes lõpetas tupikus, kuid siples end sellest kõigest läbi."

Juba ma tundsin ta hingeõhku enda huultel. Ja ei läinud kaua, kuni mulle tundus, et kõik, mis ta rääkis, puutus vastu mu huuli.

"See tüdruk saab ka sellest läbi."

...ja see vahepealne periood ongi see, kus juhtuvad rumalad asjad, mida enam tagasi võtta ei saa.

Meie huuled ei jõudnud justkui kunagi kokku. Ta vaid kiusas mind, hammustades mu alahuult. Tema ligidus oli see, millest ükski tüdruk ei oleks ära ütelnud.

Peale seda lasi ta lahti, ning kõndis ühikahoonesse sisse. Jättes mulle midagi, peale silmapilgutuse ja kavala naeratuse.

***

"Samantha...oled see sina?" Ma kuulsin, et duššinurgas vesi pladises, aga Samantha'st ei olnud kuulda.
"Hallo? Sam?"
Katsudes vannitoa ust, paistis see kinni olevat, kuid kolmandal katsel sain ma ukse lahti. Ja keegi seespool ei võtnud suvaks isegi vaadata, kes tuli.

See oli vann, millel oli ka dušiotsik. Dušikardin oli ees. Ma haarasin sellest kinni, kui välja hüppas äkki:
"Amber? Mida kuradit! Mida sa teed?!"

"Sorri, ma tahtsin vaadata kas sinuga on kõik korras, sa tundusid väga rahutu enne, väljas."

"Kell on 2 öösel ja ma võtan dušši. Kas ma tundun vähemalt praegu rahulik?" kõlas Samantha pahur hääl kardina tagant.

Ma toetusin seljaga vastu kraanikaussi ja panin käed rinnale risti. "Mul on kahju et sa pidid sellest sellisel viisil teada saama."

"Miks sa midagi selle suhtes siis ette ei võta?"

"Kõik on juba politsei kätes, mis siin veel teha. Ekspertiisi tulemused näitavad mind süüdlasena. Ma tean seda, see on ju Joe veri, Minu pluusil. Liiga hea on mõelda, et see nii ei ole."

"Sa arvad et see oli enesetapp?" päris Samantha.

"Ei,ei ma ei...ei! Ma ei arva seda!"

"No tõesta siis vastupidist!"
Dušš läks seejärel kinni ja ma sain aru, et nüüd on mul aeg välja minna. Ma otsustasin oma sammud enda toa poole suunata.

Mu juuksed olid täna elanud läbi kõigest, haiglas lahtiste juustega vastu linapatja hõõrumisest kuni niiske-tuule- ja vihmaga väljas lahtiste juustega käimiseni, et isegi kamm ei tahtnud nendest läbi minna. Lõpuks, kui kõik juuksed olid sirged, oli lambipirni all seistes näha kõiki mu koledalt murdunud juukseid. Kuid praegu oli mul kõigest nii ükskõik, et ma vajusin oma voodile, üks jalg üle voodiääre, kondine käsivars pead toetamas. Ma vajusin sügavasse unne,niipea kui mu pea...mu kätt puudutas.

*Trrrrr-trrrrr trrrrr-trrrr* See oli leiutis, mille autor peaks surmanuhtluse saama, minu äratuskell. Ma lükkasin selle lihtsa vaevaga õppimislaualt maha, mille järel jäi see vait ja ma põõnasin rahulikult veel viisteist minutit.

"Amber! Paberid! Paberid politseist tulid?"
Ma ei tea kuidas teil, kuid mulle piisas täilikult viietestkümnest lühikesest minutist, et uuesti magama jääda. "Mh?"

"Ekspertiisi tulemused, põmmpea!"
Samantha ajas mind elevusse, mis äratas mind sama kiirelt, kui ma uinusin. "Mis need ütlevad? Kas see oli minu veri?"

"Tere, South West Police Station Investigation Group, lugupeetult Amber Wallace'ile...veretestid võetud...toimikusse kirjutatud..." Pomises ta hästi kiiresti, kuid siis läksid vaid hetkeks ta silmad särama"

"Teie Dna..."
Ja siis kadus see rōõmus silmapaar nagu õhku ja asendus tuima näoilmega, mis ajapikku kurvema peale üle läks. "Noh, mis see ütleb?" pärisin ma uudishimulikul häälel ja kallutasin paberit enda poole, et ma ise lugeda saaks. "Ei klapi riideesemel oleva DNA-ga ja seega ei esitata teile süüdistust ja fail suletakse. Lugupidamisega, South West Police Station Investigation Group!"

"Näed, Amber Wallace ei olegi meie tapja..." Lausus ta edevalt ja rõõmsalt. Ma aga ise ei näinud, et selles midagi eriti rõõmsat oleks olnud.

"Putsi..."
"Kas sa ei rõõmusta? Sa ei tapnud Joe'd, kõik on nüüd selge, politsei võtab asja ilmselt ise üle."

"Sa ei saa asjale pihta, ega ju?" Pärisin ma kõige mõnitavamal toonil, mis võimalik. "Türa, kui mina seda ei teinud, kes siis tegi?!"

"Amber, see on hea, et sa seda ei teinud."

"Jah, praegu ma soovin ise ka et see oleks enesetapp olnud."
Kohe ilmus Samantha näole üllatunud ilme.
"Vabandust, mida?"

Ma tõusin voodiservalt üles ja hakkasin oma valges pidžaamas närviliselt mööda tuba edasi-tagasi käima. "Mul on kõrini nende mõistatuste mõistatamisest...kõrini sellest kõigest millest ma olen selle pärast läbi pidanud minema. Sitta kah,see oleks mina olnud, oleks probleem lahendatud. Istuks paar aastat ja kõik. Südametunnistus oleks puhas ja ma teaks, et Joe on sellega rahul."

"Ei, Joe oleks sinu vangimineku vastu olnud, ära vaidle, ma tundsin teda paremini!"

"Me ei karda pauku, Me kardame selle ootamist"-Oscar Wilde