Angel Breakdown (Eesti Keeles) (Lõpetatud!)

1. Lisaosa "Oota Ootamatut"

Viimases osas:
"Dale... mul on vaja et sa mind kuulaks. Ilma küsimusteta. Lapsed on kadunud."
"Kust, lasteaiast?"
"Ei, keegi võttis nad enne meid ära."

Politseinikuna tegelen ma selliste asjadega iga päev. Ainult et kui tegu on sinu omakestega on asi hoopis teisiti.
Sa vajutad gaasipedaali rohkem alla, su käed on nii higised, et tagavad roolilt alla libiseda. Su pea tahab raskelt kukkuda vastu selle tuge ja silmalaod tahavad sellest kõigest õudsast eemalduda end sulgedes.

See kõik pani mind nii sügavale mõtlema, et ma ei pannud tähelegi kui autod minu taga mulle vihaselt signaali lasid, mõned rusikatpidi autoaknast väljas. Ma raputasin pea kõvasti mõtetest tühjaks ja surusin jala vastu gaasipedaali, kui punane tuli minu ees end rohelise vastu vahetas.

*telefon tegi ühtlase tirina*
Ma võtsin telefoni, millel laius üle ekraani sinine silt "1 uus tööots". Ma hingasin enesekindlalt sisse ja kordasin iseendale. "Ma suudan tegeleda kahe asjaga korraga, sa suudad, Amber Wallace!"

Ma olin ühe jalaga suures peakorteris sees, kui Ray mulle ette jäi. "Amber, sulle on töö. Ed ja teised on juba kümnendal."
"Hommikust sullegi. Kuhu sa jooksed?"
"Ega ma siin põhjuseta pole. Mul on tööd, mida teha.Sinul samuti, mis sa passid, mina sinu asemel juba jookseks."
Ray tundub otse lugedes nagu viimane sitapea. Aga kui see segada tema natuke pohhuistliku häälega, millel on see humoorikas alatoon ja sarkastiline pilk sinna veel juurde lisada- see on kõige mida ühelt meeldivalt inimeselt oodata. Uskuge või mitte. Sellised inimesed võivad väga meeldivad olla.

***

"Olgu, nii, kallid kaasmaalased. Massachusettsis teatati kolmest mõrvast. Täna on meil...Walden Drewin ja Jake Width. Nendel, esimesel kahel ohvril olid sügavad lõikehaavad ja--"
Ed segas Ameliale vahele. "Kas need olid tehtud enne või pärast surma?"
"Ja see, kõige jubedam, siis kui nad veel täiesti teadvusel olid. Lahkamisel selgus et haavade servad olid seestpoolt sakilised, mis võisid tekkisa rüseluse käigus."
"Soolist eelistust tal siis pole?" päris minu kõrval istunu, keda ma varem näinud pole.
"Täpselt. Viimane ohver oli Amanda Jones, 23. Mitte ükski ohvritest polnud majanduslikult väga kõrgel seisukohal, seega põhjuseks ei olnud raha, samuti ei pea me röövi tõenäoliseks."
Ma tegin targa näo pähe ja avasin suu,"Ta piinas oma ohvreid. Võibolla pakkus see talle rahuldust?" ja klõpsutasin pastakat selle otsaga vastu lauda.
"Auto väljub kahekümne minuti pärast maja eest. Pange end valmis, me sõidame Massachusettsisse." Tõusis Eva minu vastas püsti, mis tähendas koosoleku lõppu. Ta seadis sammud ruumist välja ja suurem osa kolleegidest tema järel. Mina jäin aga lauda ja ootasin vaikselt, et nad välja läheks.
"Nick!" ütlesin ma siis. Ta tõstis pilgu oma toimikutelt ja vaatas korraks mind. "...jah?" Kuid jätkas siis paberite sirvimist. "Mul on su abi vaja."
"Kas selle saab kümne minutiga tehtud?"
"Vaevalt..." ja mul oli juba tunne, et ma tean mis ta selle peale kostab.
"Siis ma kardan et ma ei saa seda teha, pisike."

Ma hingasin korraks sügavalt sisse ja ütlesin järgmist piisavalt vaiksel toonil, et Nick kuuleks. "Ma arvan et mu lapsed on ohus."
Nick lükkas kausta kinni. "Mis? Kuidas?"
"Sellega mul su abi vaja ongi."
Ma hakkasin juba ees minema, eeldades et ta järgneb mulle. "Amber, oota. Me ei jõua elu sees kümne minutiga..."
"Siis teeme seda mida me suudame kümne minutiga."
Noogutasin ma kindlalt ja Nick hüppas minust ette ja viis mind arhiivi, kus seisid suured sahtlid, mille sees olid kõik varasemalt tehtud ja poolikud toimikud inimestest ja sündmustest.
Ta pani lülitist tule põlema ja ma jooksin tähestiku järjekorras "F" tähe juurde ja avasin ühe sahtli.

"Kas see on see kes sinuga ühes koolis käis?"
"Just. Ta on isegi siin valenime all." Laususin ma kui ma võtsin ettevaatlikult kätte tema kausta.
"Kuidas tema selle asjaga seotud on?"
"Ega ma ei teagi kas on. See oli esimene asi, mis mulle pähe tuli."
Ta noogutas ja lisas. "...Aga oota, sa ikka ei rääkinud mulle mis päris toimus."
"Jõuab, jõuab."
"Kui sa teda milleski kahtlustad siis see on natuke vale koht kust otsida."
Ah et sa arvad et see oli vale mida teha? Katsu ise selgelt mõelda kui su kaks last on jäljetult kadund ja mingi jobu su kõrval vihjab, et ta teab paremini.
"On sul mõni parem idee?"
Ta pani tule kustu ja lukustas arhiiviruumi uksed, kõndides enda kabinetti.
Ta istus arvuti taha ja ma panin raske raamatulaadse kaustiku lauale.
"Kuriteoregistrer?"
"Seda võikski lugema jääda. Alguses pisivargused, siis juveelipood, siis juba eraisikud."
"Kus ta praegu on?"
Ta vastas ruttu. "Wilscon'i vanglas."
"Sa tahtsid öelda et ta sai sealt just välja?" pärisin ma üle.
"Ei, ta sai küll ühest vanglast välja, kuid neil oli vajadus ta rangema režiimiga vanglasse koondada." näitas ta mulle näpuga arvutirkraanil selle teooria tõestust.
"Oota..." tahtsin ma ta vaigistada.

*kui mulle jäi töölt tulles silma sinna pandud kollane kaust. Ma avasin selle ja unustasin täiesti ära et ta mul telefoni otsas rippus. Kaustiku esimesel lehel seisis Preston'i perekonnanimi ja vanglast vabanemise kuupäev, mis näitas selges trükis 20/09/2017.*

Ma mõtlesin mäluvälgatusele ja sosistasin vaikselt "Ei saa olla..."
"Amber, kas kõik on korras?"

Tuttav mõru maitse keelel ja pisarad, silmad milles punetus viirusesarnasena silmaiiristena levis. "Ei, ei ole..."
Ta vaatas käekella ja ta kulmud tahtsid väga kõrgele taevasse tõusta. "Amber, me peame minema,"
Ta tõusis toolilt püsti ja võttis leenilt jaki. Mu silmad olid klaasistunud arvutiekraanile, üritades väga mitte oma sädelevaid silmi talle mitte näidata.
"Amber..."
"Mine!" ütlesin ma vihaselt ja maandusin ta toolile.
"Eva, ma võtan ühe palgata vaba päeva. Ma olen homme varem kohal,"
ta hoidis telefoni enda suu kohal ja rääkis sinna sisse häälsõnumit, "Lahkuge ilma minuta."

Ta pani telefoni püksitasku ja jäi mind vahtima. "Ma olen täielikult sinu," rääkis ta poolpettunult, "ja et see mu palka väärt oleks."
Ma lasin näole märgatava naeratuse ja sinna see ka jäi ta seisis minu kõrvale ja võttis hiire enda käsutusse.

Oli see vast ootamatu? Ei? Olgu sinu viimane puhkepäev natuke lõbusam selle raamatuga. Aga jäi kuidagi väheks. Mine tšeki mu uut raamatut "2157 (Eesti Keeles). Aga ma tunnen end täna eriliselt lahke a ja panen sulle siia raamatu sissejuhatuse, palun väga😄 -> -> ->

Kui noor meditsiinitudeng Bridget on sunnitud enda väikesest kodulinnast Ameerika külje all lahkuma, et selgitada Los Angelese tipparstidega välja vaktsiin veidra viiruse vastu, ei ole saatus nende poolel.
Viirus levib sama kiirelt, kui tuul ja on sama surmav, kui katk.
Kriisiajal tulevad välja silmapetlike inimeste tõelised paled ja sellega pannakse proovile usaldus, kannatlikus ning tahtejõud.

Kui saame sellelegi raamatule rohkem vaatamisi, ehk tuleb veel mõni lisaosa😄