Angel Breakdown (Eesti Keeles) (Lõpetatud!)

15. Peatükk "Tagasi Vanadele Radadele"

"Kas te seletaksite mulle siis palun miks ma siin olen?"

Asiaadist arst pruntitas huuli ja peale pikemat aega mõtlemist, hakkas ta lõpuks rääkima. "See ei ole päris selline küsimus millele mina vastata oskaks, tähendab..." millele järgnes mõtlemisruumi jättev paus. "Mitte, et keegi teine selle haigla peal sellele küsimusele vastust teaks."

"Kuid enne, kui me teilt vereanalüüsi võtame, oleks meil teile mõned küsimused...Nimelt:"

Ta lehitses veelkord paksu paberikausta ja võttis sealt välja õhukese paberilehe, mis oli tõepoolest nii õhuke, et sellest oli läbi näha, mis teiselpool toimub, umbes sellised, mille piibli kaante vahelt leiad.

"Kas te olete viimasel ajal kogenud järgmisi tunnusmärke: hingamisraskused, lihasnõrkus, liiga madal- või kõrge kehatemperatuur, kaela-selja-või peavalu?"

"Ei." vastus tuli ruttu. "Kas teil on tunnistajaid?" päris siis arst ja jõllitas mind ma-ei-usu-sind pilguga.

"Tõsiselt?! Nüüd on teil vaja kedagi kes tunnistaks ega mul palavikku või peavalu ei olnud? Kuidas see üldse võimalik on?"

"Me tahame vaid kõiges kindlad olla!" sõnas ta siis rahulikul hääletoonil. Arst lükkas valge, haigla logoga pastaka käima ja täitis linnukesega ühe lahtri. "Kas teid, või teie pere siis, loomulikult... On tabanud lähiajal ca 7 aasta jooksul perekonnaliikme kaotus, tõsine haigus? Ehk on mõni lähedane, keda sina väga austasid, teie juurest lahkunud?" Arsti näoilmest oli selgelt välja lugeda et ta ei tahtnud minult neid küsimusi küsida samapalju kui mina ei tahtnud neile vastata. Ja ma otsustasin, et kuna talle olid küsimused ette antud, kuid mulle vastuseid ei olnud, vaikida.

"Olgu, liigume järgmise küsimuse juurde..."

Mul kadus see vähemgi tuju vastata nendele rumalatele küsimustele ja ma tahtsin praegu lihtsalt koju minna.

"Kas ma pean pärast seda sinna tagasi minema?" ma arvan et mu nägu oli piisavalt krimpsus ja kulmud piisavalt üles suunatud, et isegi kivist südamega inimene oleks selle peale jah ütelnud.

"Kuid sa mõtled selle all internaatkooli kust sind siia saadeti, siis on vastus kahjuks jah."

"Tore," olen kindel et see oli lihtsalt mu vali mõtlemine. "enam paremini ei saakski."

***

"Oota, sa lihtsalt pead mulle sellest rääkima, kuhu sa jooksed?"
Mina olin Samanthast tükk maad ees. Suurem osa mu kohvritest, raskematest kohvritest, olid tema käes ja ta paistis nendega vaevu üles püsivat. Imekombel ta siiski kõndis.

"Halloo? Keegi võiks oma teenijatega ka arvestada!"

"Minu pärast võid sa need siin ka maha panna ja väikese pausi teha niikaua kui ma ennast siin sisse sean. Kas mulle saan oma vana toa tagasi?" pärisin ma lootusrikkalt.

"Jah, kuid kõik su eelajaloolised riided on sealt läinud. Politsei käis seal korra-kaks su asju uurimas. Nad leidsid sealt paari verega koos pükse ja t-särgi." Järgmised pilgud Samanthale ei olnud just sooja vastuvõtuga, vaid vastupidi. Nüüd oli ka tema sellel Joe asjal sellel arvamusel et mina tegin seda. Kui see oleks Samantha olnud, oleks mina samuti esimese asjana teda kahtlustanud, kuna see oleks ju kõige lihtsam olnud. Riided, mis on justkui ehtsast veresaunast välja tulnud, mis muud vaja et inimesele süüd peale panna.

"Niiet, nüüd arvad sina ka et mina tegin seda?"

Minu taga käis tümpastus. Ma pöörasin ümber, kus seisis Samantha, käed laiali ja minu kohvrid tema jalge ees maas. "Mina ei arva midagi. Mina lähtun sellest mida ma tean..."

"Ja praegu sa teadki ainult seda, et need olid minu riided. Ja sa arvad et see oli Joe veri?"

"Ja ma kordan veel üks kord. Mina ei arva, ma lähtun..." Siin võttis ta pausi ja mõtles välja piisavalt targa sõna, et mind alla suruda. "Faktidest..."

Siis korjas ta kõik kompsud uuesti maast üles. "Õige. Samantha Price lähtub alati faktidest..." imiteerisin siis mina ta häält kõige ärritavamal moel, mis võimalik.

"Me ei tea veel kindlalt midagi, enne kui kool ekspertiisi tulemused saab."

Ma ei saanud nüüd päris täpselt aru, mida ta tulemuste all mõtleb. Kindlat tõendit, et ma olen mõrvar?

"Mis? Sa tahad et paberil oleks suurelt ja ametlikult peal kirjas et mina olen süüdi või? Prokuröri allkirjaga ja puha?"

"Ma ei ütelnud seda..."

"Aga su vihje oli piisavalt selge..." ei jätnud ma jonni ega lasnud Samanthal võita. Arvaku, mis tahab. Aga mina tõestan talle ise ilma aita, et jällegi on minul õigus.

***

"Oh, näe kes tagasi tuli, kas see pole mitte Wallace'ite tüdruk, ah?"

"Ettevaatust, see lilleke hammustab!"nähvas Samantha. Raskete roostes metallist väravate ees seisis kontrollputka kõrval vanem naisterahvas, veidi üleolev nägu peas.
Naine kõndis putkasse sisse ja siis avanesid nupuvajutuse peale väravad.

"Ega sul keelatud asju pole, neiu?

Kui sa ainult küsid... "Ei!"

Või siis kõigest telefon ja paar metallist kinnitusega patsikummi.

Järgmisena kostus naise suust ükskõikne "Noh, olgu siis." ja ta lasi meil ise edasi minna.

Sam võttis minuga sama järje ja vaatas mulle kahtlustavalt otsa. "Oled sa päris kindel et sul ei ole mitte-ühtegi keelatud asja?"

"Vaata, see on üks nendest küsimustest kus mõlema vastuse korral saad sa ikka minu üle naerda..."

Sammud viisid meid minu vana ruumi ette. Hais, väljanägemine... mitte miski ei olnud muutunud. Samantha oli juba lahkunud ja mind oma pagasiga üksi jätnud. Kell oli tiksunud 8 peale. Mu kõht nõudis enda täitmist praegu rohkem kui kunagi varem. Mõtted söögist tuli siiski endaga järgmisesse päeva veeretada, kuna söökla suleti napilt viieteistkümne minuti eest.

Võtmed ei tahtnud lukuauku mahtuda. Tundus nagu nad oleks selleks liiga laiad, kuid ilmselt oli probleem roostes. Ma võtsin võtmed tugevat peopessa ja hõõrusin vastu karedat ukselinki, et veidi seda maha nühkida, kuid see ei õnnestunud. Terbeldasin paar kordasõrmedega ukselingile, sest et kogu mu närvisüsteem tahtis end korraga õhku lasta.

"Amber? Sina?" Treppidest tuli alla Frank. "Ma kuulsin seda trampimist, mis toimub?"

"Aah, see neetud uks ei tule tahti. Ma arvan et asi on võtmetes, need on nii--"
Ta ulatas käe küsivalt ette. "Kas ma tohin?"
Muule tähelepanu pööramata andsin ma võtmed tema kätte ja tema käes libises uks lahti nagu õlitatult.
"Kogu selle asja saladus," Ta surus mulle võtmed peopessa tagasi ja lükkas sõrmed kinni. "On rahulikult võtta, olgu?" Ta välgutas oma armsat naeratust ja pööras siis ümber ja lahkus rohkemat ütlemata.

Uks krigises lahtilükkamisel hirmsalt, peaaegu hirmutavalt. See meenutas umbes midagi taolist mida sa kuuled õudusfilmis sekund enne kui keegi nurga tagant välja hüppab ja sind ehmatab.

Tuba oli jahe ja õhus oli tunda niiskust. Viskasin kotid vabasse toanurka. Kõik ei tundunud päris õige, midagi oli nagu mäda...

Ma pidin astuma voodile, et ulatuda aknani, mille üks lüük tormiliselt kinni-lahti selle tuule käes käis. Ma ei osanud arvata, et see mis siin mäda oli võis olla mulle sama ligidal, kui 100 meetrit, aknast väljas.