Angel Breakdown (Eesti Keeles) (Lõpetatud!)

25. Peatükk "Eluga Edasi Minemine" Viimane Osa!

"Minevikku ei ole võimalik muuta, editeerida, unustada või olematuks teha. Sellega on võimalik vaid leppida."

"Amber?"

Ma võpatasin ootamatu hüüde peale ja pöörasin ehmunult ümber. "Jah..?"

Uksepiidale toetunult seisis mornis näoga Sepncer. Ma ei näidanud ennast nõrgast küljest ja pöörasin uuesti vennale selja, kui ma märjad põsed kuivaks pühkisin. "Ma...ma ei suuda mõeldagi, mis tunne on kedagi nii kaotada." lausus ta vaikselt ja tuli ruumi sisse. "Sul on täielik õigus praegu kurb olla, sa oled juba piisavalt vapper olnud."

Nägu, mis oli just pisaratest kuivaks saanud, tahtis nüüd jälle soolaste pisarate alla kattuda. Ma neelasin nutuklimbi uuesti alla.

Spenceri sammud jõudsid mulle (meile) lähemale. Ta mähkis oma lihaselised käed tagantpoolt ümber mu õlgade. "Spencer..?"

Ta vaid mühises selle peale küsivalt ja vaikis, lubades mul jätkata. "Miks on elu mõnede vastu ebaõiglane?"

Selle peale lasi ta minust lahti ja pööras mind enda poole. "Mõnedele asjadele lihtsalt polegi vastust."
Ta suudles mind laubale ja vaatas siis Samanthat. "Oleme me siin lõpetanud?"
Ma pöörasin, et teda veel viimast korda näha, kuni see noogutus minust lõpuks välja pigistati. Uks sulges meie järelt kinni ja lukustus klõpsuga.

***

Tagasi kabinetis ootas mind ema. "Minu tütreke..." ta tuli ja embas mind veel kauem kui tegi seda Spencer. "Samantha oleks tahtnud, et ma tugev oleks, eks?"

"Muidugi!" sosistas ema mulle kindlalt kõrva. "Vanaema alati ütles, et elama peab selle nimel mis meil on praegu käes, mitte nutma selle üle, mis eilne meilt on ära võtnud."

"Targad sõnad, targalt naiselt." pani Spencer asjale punkti. Nii pisike, kui üks kolmeliikmeline pere olla sai, ei ole ma iial kolmeliikmelise pere peale sellist ühtsat meelt kohanud.

Juba veidi leevendunumalt istusin ma voodiservale ja võtsin ühe sügava hingetõmbe, kogusin kõik oma mõtted ühte suurde mõttemulli ja neelasin need kõik korraga alla.

"Kes see veel on?" ajas ema kulmud krimpsu, kui ta oli just paari koputust uksele kuulnud.

"Uurimisosakond. Meil oleks teie tütrele paar küsimust, kui tohib." Lävel seisid kaks uurijat. Üks neist oli naine. Pikkade pruuni ja blondiseguga juuste, pika kasvu ja ametlikult tagasihoiku riietusega. Teine aga oma viiekümnendates mees. Ma tõusin ärevusest püsti ja hakkasin nende poole  kõndima. "Istuge, Amber." lausus naine ise kui ta minu ette koos mehega seisis. Ligidalt võttis naine endale tabureti ja tiris selle minu ette.

"Nagu sa vist võisid juba arvata. Meil on teile paar küsimust. Jättes kõrvale kõik emotsioonid. Kas sa oled võimeline nendele kõigile ausalt vastama?"

"Jah."

Naine lasi välja rahuloleliku ilme ja võttis siis endale sisse mugava hoiaku. 
"Millised olid teie suhted Frank Preston'iga?"

"Preston?" küsisin ma uuesti üle et kinnitada just kuuldut.
Vanem mees tema kõrval võttis siit üle. "Ta kasutas varjunime. Preston'i minevik pole sugugi sarnane sellega keda sina siiamaani arvasid tundvat."

Ma neelasin selle kõik korraga alla ja seal see tasapisi seedis.
"Frank Preston oli...väga meeldiv noormees. Esimesed kolm nädalat küll vähemalt."
"Kui kaugele teie suhe arenes?"
"Me..."

Ma tundsin ennast veidi imelikult, rääkides sellest ema ja Spencer'i ees. Nad teavad et ma käisin mõrtsukaga. Kõik. Rohkem polegi neil vaja teada.