Angel Breakdown (Eesti Keeles) (Lõpetatud!)

24. Peatükk "Kolm Kuuli"

Ma võtsin enda taskust vaba käega pisikese noa, mis mulle vabalt pihku ära mahtus. Frank oli end nii minu pilku kinnitanud, et ei märganud, kui ma vaikselt tera välja libistasin.

"Mitte täna kullake!" sosistasin ma vaevukuuldavalt ja surusin siis noa Frank'ile talda kinni, nii et ta õhku suunatud relvast kaks kuuli lasi.

"NYPD, langetage relv!"

Järgmisel minutil olime me ringselt sisse piiratud politseinike poolt, kes kõik oma relvad Frank'i poole olid suunanud. Nendest ruttasid mööda kolm parameedikut, kes otse meie poole pöördusid ja hakkasid kanderaami lahti võtma, viimane katsus veel ta pulssi.

Kuid mäng ei olnud veel läbi. "Mina tapan tema, nagu tema tappis minu õe!"
Ja see lõi mind praegu nagu suur kollane koolibuss teed ületades.

Ta tulistas, kuid mitte Samanthat. Ta oli sellest kavalam. Frank suunas relva täpselt ühe parameediku poole, kui ta nägi, et ta lask oli täpne, tulistas ta teist abistajat takkaotsa.

"Ei...ei,ei,ei,ei!" ma jooksin otse Samantha poole, kui ma nägin, et mõlemad arstid olid maha langenud. Juba järgmisel sammul tabas mind ennast kuul säärde ja ma kukkusin alguses põlvedele, kus ma üritasin käetega kukkumist pehmendada, kuid need vaid raksusid küünarnukkidest, kuni lõpuks minu raskuse all alla andsid. Ma tundsin põse all külmast härmas raksuvaid rohukõrsi ja muru, mis igal liigutusel natuke kraapisid.
Inimesed liikusid edasi ja tagasi, mõned aeglasemalt, mõned kiiremalt. "Ja tõstame...üks, kaks, kolm!"

***

Mu silmad avanesid nagu paugu peale ja ma kargasin alateadlikult istuli. Ma olin üleni kattunud higiga ja hingasin raskelt ning katkendlikult. Ma libistasin silmi veel mitu korda mööda ruumi, enne kui ma asu sain, kus ma viibisin. Mis see just oli?

Ma jäin mõtesse, mis aitas mul rahuneda. Ma kallutasin keha taha ,vaatasin voodisse tagasi rullides otse lakke ja pühkisin parema käega nägu.

*Ukselink klõgises*
Nurga tagant jõudis nähtavale minu vend. "Spencer..."

Tavapäraselt oleks ta mind suurelt emmanud, lai naeratus huulil, valged hambad nende tagant paistmas. "Spencer, kas midagi on juhtunud..?"
Ta langetas pilgu ja astus minu voodile veidi lähemale.
"Issand jumal, midagi on juhtunud!"

"Ta ei elanud seda operatsiooni üle, ta suri operatsioonilaual..."
"Mis..?" pärisin ma alateadlikult, nagu kolme aastane kes tahtis ema öeldud sõna järgi hääldada.
"...Appi, Sam? Samantha?"

Ma vaatasin enda ümber tühje voodeid, justkui lootuses teda enda kõrvalt leida. 
"Kus see emanikkujast sitahunnik on?"

Sõnad, mis rebisid kogu hinge paigast ära, mis ajasid rusikaid kokku pigistama, silmad vihast põlema ja lõua enesekindlalt üles.

"Ma pean teda nägema. Samantha...kus ta on?"

***

Valges haiglakitlis, kanüül ühte kätte kinnitatud ja teises käes kark, mis kuulihaavaga säärt toetas. Arst peatus nimeta kabineti ees, kõige ülemisel korrusel. Kabinett 536. "Siin ta on..." lausus vaikselt minu saatja ja lükkas mulle ukse lahti.

See ruum oli haudvaikne. See erines teistest külma põranda, rohkete ventilatsioonide ja külma õhu poolest. Suure ruumi keskel, mille seinades olid lõputud ravimikärud ja vitriinid, oli neli voodit, milles vaid ühelt voolasid mõlemalt metallselt voodiäärelt külgepidi alla süsimustad juuksed. Igat mu liigutust ja isegi hingamist oli kuulda kajana minuni tagasi tulevat.

Kanüüli klõbina saatel viisid mind mu viimased sammud tema poole.

Samantha nägu oli valge. Täiesti surnuvalge. Veel kahvatum, kui tavapäraselt. Huuled olid ülejäänud nahatooniga ühte sulandunud, veidi õrna lillaka kumaga. Silmad millest kunagi nii selgelt enda peegelpilti näha võis olid nüüd kinni klaasistunud ja suunatud lakke. Kahe sõrmega, nagu kombeks sulgesin ma Samantha silmalaod, kuis tema põskedele väikesed veepiisad langesid. Ühtäkki avastasin ma end kontrollimatult pisaraid valamast. Pühkisin oma näi õrnalt varrukasse ära ja tõmbasin lina üle Samantha lauba.