Angel Breakdown (Eesti Keeles) (Lõpetatud!)

23. Peatükk "Õigusmõistmine"

Seal seisis Samantha, jõllitades mulle suurte silmadega otsa, kuis ta silmavalged punakamaks tõmbusid. Seljaga seisis mulle Frank, kes hoidis vaid põidla abiga relva, keerutades seda rahulolevalt oma sõrme ümber.

Ma jooksin talle ligemale, üritades saada tema käest kätte see relv kõige ootamatul viisil. Niipea, kui ma oma esimese sammu võtsin langes Samantha selili maha. "Samantha!"

Seda kuulsid kõik peale selle, kellele see mõeldud oli,ta pööras end ümber minu poole.

"Frank..." ma vaatasin talle distantsist otsa, kuid tema pilk oli piisavalt tugev et kasvõi kilomeetri kaugusele välja näidata. Sellest paistis sügav sisemine rahulolu selle üle, mis ta just korda saatnud oli. "Frank, sa pead teda aitama, kas sa ei--"

"Jää vait!" karjust ta selgelt. Ta tuli lühikeste sammudega ligemale.

"Amber Wallace..."

"tüdruk, kes on piisavalt loll et nii väikese asja sisse langeda, või ennast "kukutada" on vist õigem öelda." pärast enda parandamist pühkis ta põidlaga alumiselt huulelt verd maha, ajades seda ainult laiali.

"Kui see sind paremini tundma paneb, siis ta tegelikult ei tahtnud, et sa seda pealt näeks, sa sattusid valel ajal peale."

Tema tagant paistis Samantha, kes omaenda vereloigus maas lebas ja viimaseid õhusõõme võttis, kui ta pea küljele kallutas, märkas ta mind ja üritas midagi öelda, kuid vahemaa tõttu nägin ma vaid, kuidas ta huuled nõrgalt liikusid.
Frank oli nii ligidal, et meie õlad oleksid võinud kokku puutuda.

Ta pani relva selja taga olevasse tupikusse tagasi ja peatas käed mu juustes. "See mis meie vahel oli..." sosistas ta vaikselt, kuigi kedagi kes oleks pealt kuulanud, polnud. "...sa tead et see ei olnud päriselt, eks. Mingeid tundeid polnud siin mängus."
Ta libistas käsi korduvalt läbi mu juuste ja kergitas mu lõuga nii, et ma talle otse silma vaataks. "Kahju, kui sa vastupidist arvasid."

Ma raputasin oma pea ühe hoobiga tema haardest välja. Selle peale ta vaid irvitas vaiksel toonil. Tal oli täpne ülevaade sellest, kui palju tal minu üle võimu oli. "Milleks Frank?"

"Sinu linnuaju niipalju ei võtaks, ärme hakka seda vaevama."

Samantha ei liigutanud enam. "Aga mitte ükski mõrvar ei jäta ju endast maha jälgi..." ta võttis uuesti kätte relva , laadides selle ära surudes selle vastu mulle kõhtu. "Isegi kui see tähendab blondiinist tunnistajat."

Ma kasutasin ära seda momenti, kus ta arvas et relv hoiab mind hirmunult paigal ja laseb end rahulikult maha lasta. Ma lõin jalaga tugevalt vastu ta põlve, nii et ta maha kukkus.

Otsemaid jooksin ma üle Samantha juurde ja viskusin tema kõrvale põlvili maha. "Sam! Samantha, kas sa kuuled mind?" ta ei liigutanud end mitte ühestki otsast. Kõik mis ma olin üritanud sisse hoida, tuli nüüd välja. Alguses vaid üksikute pisaratena, mis aina tihedamateks muutusid.

Äkki vajus ta pea küljele, millega avanesid ka suure värinaga ta silmalaod. "Samantha, vaata mind."

"...lase...mul..." rääkis ta hääletult, vaiksel sosinal.
"Kuhugi ma sind ei lase, ma saan sulle abi, okei?"

Kuulihaav oli vaid sentimeeter eemal tema südamest, mida tabades oleks ta juba surnud. "Amber, taga..." sosistas ta siis juba üpris selgelt ja veel enne, kui ma jõudsin taha vaadata, oli Frank'i käsi tugevalt minu juustest kinni võtnud ja lükkas mu pea taha kuklasse, kus ta relv juba kindlalt mu otsmikule sihitud oli.

See sõnum on teile kõikidele seal, kes seda raamatut loevad ja selle kirjutamisele oma panuse on pannud: Nii suured tänud teile kõigile.👏🏻 Me oleme sellega jõudnud juba nii kaugele ja ma arvan, et te juba nagu arvate mis toimub-- igal asjal on oma ilus algus ja lõpp, nagu ka sellel raamatul. Kellele on see siis "Jess!" ja kellele "Eii!" Raamat leiab varsti oma lõpu ja seoses sellega lühendan ma raamatu peatükke pikema kestvuse eesmärgil poole võrra.