Angel Breakdown (Eesti Keeles) (Lõpetatud!)

21. Peatükk "Avalikud Saladused"

Ta istus haiglavoodil ja hoidis oma paremat, lahasesse pandud kätt ettetoetunult põlvede peal.
"Tähendab, sa ei pea rääkima, kui sa ei taha."

Ta oli väga närviline. Üksainus hingetõmme ja ta tõmbas ennast sirgu, kuid vältis minuga silmsidet.
"Mina ja Rod tunneme üksteist lasteaiast saati. Me tülitsesime tihti."

Ta trummeldas näppe vastu üksteist. "Kuid leppisime ülejäegmine päev burgeri peale ära."

Ma toetusin tagumikuga tema vastas seisvale väikesele lauale, mis oli täis mitmeid paberist kaustikuid ja pastapliiatseid. Ristasin käed rinnale ja ootasin mis ta järgmiseks ütleb. Ta vaid raputas oma lausetele juurde segaselt pead. "See...see on väga keeruline. Sa ei saaks sellest aru. Ega peagi saama. Meie; Mina ja Rodriques ei..."

Ta haaras mu käest kinni ja tõmbas endale lähemale. Seekord vaadates mulle otse silma. "Ta tahab teha mulle haiget, tehes sulle haiget...kui see on loogiline."

"Ma ei mõista."
"Ja sa ei peagi. Ma tahan lihtsalt rõhutada: ära usu kõike, mida inimesed siinkandis räägivad."

"On mul selleks põhjust?" Ta huultmööda laius siiras naeratus.

"Sa kunagi ei tea..."

See kavalalt kõlanud lause pani hädaabi helina mu peas tööle. Miski siin haises. Ja need ei olnud Samantha treeningtossud.

"Näe, Hearthwood'i poiss meil jälle siin. Seekord midagi nii tõsist pole nagu seda oli eelmine kord." Sisse astus mustanahaline vanem naisarst ja viskas hunniku pabereid oma lauale laiali, jäädes meid siis aimavalt vahtima. "Kes see on?" osutas ta otse minu peale ja jäi Frank'i vaatama. Ma sirutasin tervituseks käe ette ja laususin oma nime. Kuid naine kätt vastu ei võtnud. "Ma ei suru käsi, hügieeninõuded."

Enne, kui ma jõudsin hakata teda ära sõnuma, viskas ta latekskindad käest ja surus minuga siiski kätt. "Ma teen ju ainult nalja, Wallace. Tule siia." ta isegi kallistas mind ja ma vaatasin üle õla Franki poole, kellel oli see tuttav "ma-ei-tea-midagi". "Frank on mulle sinust rääkinud,te--"

"Watson!" Ehmatas Frank ja vaatas kurjalt arstile otsa.

"Olgu, ei ole vist tõesti, õige aeg,õige koht rääkimiseks,ega?"

Frank'i põsed õhetasid ja ta tõusis püsti nagu tal ei oleks midagi viga.

"Amber, lähme?" Ma kõndisin tema järel uksest välja, kuid enne, kui se meie taga pratsatusega kinni oleks läinud, tuli arst uuesti ukse peale ja pistis Frank'ile pihku potsikutäie antibiootikume. "Kell kaheksa läbi pool kaks tabletti enne hommikusööki ja--"

"...Ja pool läbi kuuest, üks ja pool tabletti. Ma tean, okei?"

Arst paistis väga rõõmus, Frank ise kellaaegu mäletas.
Uks vajus kinni ja me kõndisime oma viimasesse klassi. "Keegi on tablakate peale üle läinud?" pärisin ma talle otsa vaadates. Tema aga hoidis pilgu raudselt klassi suunas, kuhu suundusime.

"Need on ainult ajutised, valu vaigistamiseks. Vahel tundub, et ta pingutab nendega üle."

"Te paistate päris lähedased?"

"Kuidas saan ma mitte olla lähedane inimesega kelle kabinetti  ma külastan nädalas mitu korda?" Irvitas ta õhku.

"Las ma pakun: Ta on Rodriques'ega sama lähedane?"

"Lähedasem kui sa oskad arvata." Naersime koos.

Klassi uksest sisse astudes ei olnud seal kedagi. Täiesti tühi klass. Ma silmitsesin korraks Frank'i kuid tema pilk oli kinnitatud õpetaja lauale. "Oled sa kindel, et siin hakkas järgmine tund?"

Ta vastas justkui omast maailmast. "...üpriski."

"Ma pean Samantha üles otsima!" lausus ta vaikselt ja lahkus klassist, jättes mind siia. "Frank?"

Üleüldiselt paistis kogu koolimaja kuidagi tühi. Frank,Arst, ,Samantha ja Rod olid ainsad inimesed, keda ma täna näinud olin. Ma tean, et ma ei oleks tohtinud kui see oleks olnud nagu automaatselt, et mu jalad viisid mind õpetaja lauale ligemale. Süda ütles, et ei oleks õige tuhnida teiste asjades, mõistus aga vaidles vastu.
Alguses kõndisin ma vaid lähemale ja üritasin ilma suuremat segadust tekitamata oma asjad ära näha.

Kus sa sellega, see oleks olnud liiga lihtne. Laual oli päevik nimega "Bertha Ethel". Ma avasin selle esimese lehe kus seisid meie kõigi nimed, minu nimi eesotsas. Lasin sõrme loendusel allapoole ja mulle jäi silma Frank'i nimi. Selle taga seisis kümme punast p-tähte, mis iganes see veel tähendama pidi. Seal vahepeal oli veel tuttavaid nimesid: Dylan, Laura ja Rodriques. Tema taga oli samuti palju p-tähti, koguni kõik päevad olid märgitud. Ja siis minu ustav sõber Samatha.
"Vabandust?"

Ma ehmusin ja pöörasin ümber, eemaludes kiiresti lauast.
"Samantha?"

"Me peame su siit minema saama."
"Mida? Miks?!"

Enam ei lausunud ta sõnagi, vaid haaras mu käsivarrest ja tiris mind klassiruumist välja.

Me peatusime Samantha toas kus ta selle ukse lukustas ja kontrollis veel üle raputades ust. Ma istusin ta voodile. "Samantha mis toimub?"

Ta toetas selja vastu ust ja vaatas otse ette, aknast välja. "Frank ei oleks pidanud..."

"Pidanud mida..?"
nüüd pööras ta pilgu mulle, vaadates mind nagu lolli, kes oleks ju ometi pidanud sellest aru saama.

"Asjad kisuvad koledaks. Väga, väga koledaks. Mäletad, kui ta ütles sulle, et sa ei peaks uskuma kõike mis siinkandis räägitakse?"
Lihtsaks vastuseks noogutasin ma jaatuseks pead, kuid mõtlesin ruttu, kust ta seda teadis. "Kust sa--?"

"Kust ma seda tean? Tal oli sulle väga hea põhjus seda ütelda. Mul on kahju, Amber."

"Kahju mille pärast?"

Ta hingas sügavalt sisse ja sulges silmas. Kui ta välja hingas, tulid sõnad justkui automaatvastajast. "Kogu selle aja, mis sa oled siin olnud. Palju see teeb nüüd, pool aastat vähemalt. Ma olin esimene, keda tundma õppisid. Ühtlasi olen mina ka see kes on sinu eest kõige rohkem varjanud. Ma tahaks niiväga sulle rääkida, usu mind."

Samantha vaatas randmelt enda üleskeeratud kella. "Aga aega on vähe."

"Kurat Samantha, mis on, räägi minuga!" Ta ainult kiikas korraks minu poole ja raputas lootusetult ja peaaegu märkamatuks jäänuna. Ma tõmbasin oma hääletooni maha,mis oli võinud teda ehmatada ja üritasin veidi veel temast välja pigistada.

"Frank läks selle poisiga seal all kaklema. Me läksime arsti juurest läbi. Ta tundus Frank'iga päris hästi läbi saavat. Pärast kui ma pärisin, kui me olime juba kabinetist välja astunud, ta ütles et see poiss...Rod...käis seal veel tihemini. Ma ei teadnud sellest varem. Ja see ei olnud nende esimene kaklus, ma olen selles enam, kui veendunud, sest et asjad ei hakka lihtsalt niisama, need muutuvad aja jooksul, hullemaks."

Samantha kuulas kannatlikult kuid lõpetas ise mu lause. "Ja siis te läksite sinna klassi, kust ma su leidsin ja ta tormas sealt minema?"

"Kas sul on selgeltnägija võimed?"  pärisin ma temalt veidikese huumoriga, mida ta ei paistnud mõistvat.
"Võibolla sul on õigus, ma reageerin ilmselt üle. Sa oled Frank'iga koos, ta kindlasti räägib sulle esimesel võimalusel."
Ei,ma tahtsin ikka veel eitada et ma olen Frank'iga koos. Aga no Amber, tule mõistusele. Kas su ema ei õpetanud sulle, et valetada on inetu?

Ta tõusis istuliasendist püsti ja küsis minu käest mu võtmeid. Ma pärisin temalt, et milleks, kuid ta vastas kohe, et ma saan need hiljem tagasi.
Ma otsisin need taskust välja ja ulatasin need talle peopessa.
"Luba mulle, et sa püsid siin, niikaua kui ma tagasi tulen."

"Ma ei ole viiene, sa ei pea mind kontrollima." vaidlesin ma Samanthale vastu.
"Ütle seda!"
Ma itvitasin nõrgalt. "Luban, luban."
"Ütle seda nagu sa mõtleks seda!"
Asi muutus juba tsipa ülekontrollivaks kuid Samantha pärast: "Ma ei välju siit enne kui sa naased."

Samantha välgutas säravat naeratust ja vehkis pöidlaga "tubli" märgiks.

The man who can keep a secret may be wise, but he is not half as wise as the man with no secrets to keep. - E.W.Howe