Angel Breakdown (Eesti Keeles) (Lõpetatud!)

13. Peatükk "Mineviku Varjud"

Samanthat ei paistnud enam sugugi huvitavat, mis Joe'st sai või üldse mis temaga juhtus. Ja kui huvitaski, siis ta oli päris head tööd teinud selle mitte väljanäitamisega, kõik, millest ta mõtles oli ta uus squad,kus ma tundsin end veidi kõrvalejäetuna. Ma ei olnud murdnud oma pead uute sõprade leidmise üle ja seega oli Samantha ainus, kellega ma suhtlesin.

"Hei, mis toimub?" karjatas minu tagant võõras hääl. Minu ühel käel istus Destiny ja vasakul käel tüdruk, kelle nime ma ei teadnud.

Ma olin ainuke, kes pööras oma pea, et vaadata, kes tuli. Ilmselt olin ma lauas ainuke, kes ei olnud häälega tuttav, meid oli kokku 6

"Oou, kes see on?"
No nüüd 7.
Ta tuli minu ja Destiny vahele ja pani meile mõlemale käed õlale. "Ta on minuga, Frank." lausus Samantha ükskõikselt ja võttis jutujärje James'iga uuesti üles.

Ometigi kui ma ei tahtnud oma pead pöörata, et mitte talle lihtsalt niisama otsa vahtida, kuigi kange tahtmine oli taha vaadata ja ta nägu näha, talitsesin ma ennast ja jäin kivistunult oma kohale istuma. Ajapikku tuli mulle kohale, et see ei olnud mitte tuul mis mu juukseid sasis, vaid Frank'i käsi mis mu hobusesabaga mängis.

Ise ma vastu ei hakkanud, vaid vaatasin Samanthale kokkupigistatud hammastega otsa ja pilgutasin silmi, andes silmadega edasi midagi  SOS'i sarnast edasi. Kui ta sai aru, millele ma hädaabi märku andsin, lükkas ta korraks põsed punni, kuid hoidis end tagasi ja itsitas selle siis välja, oleks siis end tagasi hoidnud-ei! Ta toetus koguni James'i õlale ja naeris.

Kõik lauas ajasid oma juttu, kaasarvatud Frank. Tüdruk minu vasakul käel oli just lahkunud ja Frank hõivas tema koha. Esimesed kolm minutit rääkisid kõik oma juttu, kuid kuidagi olin siis mina sattunud tähelepanu keskpunkti ja Frank'iga päris mõnusasse vestlusesse sujunud.

Iga minuti tagant hõõrus ta koni vastu tuhatoosi, kuid ei pannud seda näppude vahelt maha. "Võibolla, tahab Amber meile rääkida, kuidas ta siia sattus, selline süütu blondiin, kes sa ju oled..." sõnas Samantha valjuhäälelt, ja ma oleks imestunud kui kokad köögis seda ei kuulnud. Korraga hakkasid kõik lauas kooris kisendama, et ma räägiks, kuid kõik, mis mul sellepeale ütelda oli, oli Sam otse perse saata.

"Ei,ei,ei,ei!" laususin ma vastu, "Ma ei...ei! See on, isiklik...ma tõesti eelistaksin sellest mitte rääkida." ja mu sõna oli kindel.

Mangumine lõppes otsemaid, kui Frank ütles piisavalt vaikselt, kuid ärritaval toonil, kõigil vait jääda. "Niiet, Amber..." ta ütles mu nime ilusaimal häälel mis võimalik. "Selle süütu blondiini taga on nii mõndagi, mida ta varjata tahab... Ma saan aru..."
Ta roosakate, nõrkade huulte vasak nurk tõusis kavalalt ülespoole, mis andis viimase detaili ta kavalale näoilmele.

Ilma midagi rohkem ütlemata, viskas ta suitsu toosi ja lahkus lauast, kogu laudkond tal järel. Lauda jäime vaid mina ja Samantha, kellel oli elevust näos näha lõualotist viimase juuksetutini. "Okei..." lausus Samantha vaikselt ja vaatas järgi, kas kamp oli sööklast lahkunud ja purkas siis täiest jõust naerma. "Mis kuradi asi see veel oli? Suudad sa uskuda..."

Naer takistas kohati isegi ta rääkimist. "Sina...sina ja Frank?" ta vehkis sõrmega näidates kord mulle, kord sihtides uksele kust kamp sekund tagasi välja jalutas ja nii korduvalt. "Issand ma ei saa, sina ja Frank. Issand, kusele tahaks..."
"Ausalt? Sa veidi üle ei reageeri?"

Ta hõõrus silmi naerupisaratest, ja ta käet mattusid pooleldi süsimusta silmapliiatsisse.
"Üldsegi, me lihtsalt rääkisime ära puhu seda õhupalli lõhki nüüd."

"Ei, ei sa ei mõista seda asja..." raputas ta pead ja jätkas kiiresti. "Frankiga ei ole keegi lihtsalt sõber, okei?"

Ja siis tekkis mul kiirelt küsimus "Aga sina?"

Samantha pööritas silmi, aga mitte nii, et mind uskuma panna. "Kuule, mina olen erand, eksole? Sina oled sümeetrilise näoga, peenike blond tibi kelle järgi jookseks minagi kui ma poiss oleks."

"Kuule!"

"Kõik mis ma tahan ütelda on: Kui sul on kellegi vastu tunded, jääb see alatiseks sinuga. Sulle ei pruugi see meeldida, kuid nii on."

"Samantha!" sōnusin ma vihaselt. "Mul ei ole midagi, meil ei ole midagi. Raiu see endale kolba sisse kinni ja kinnista see sinna superliimiga."

Ma lahkusin lauast, jättes asjad seal täpselt nii, nagu need olid ja suundusin sööklahoonest välja. Lühikese koridori aknad olid tumedad, ja lampi ei olnud siin mitte ühtegi.
"Kurat!"

See lühike koridor, mis eraldas õue ja sööklat, oli kottpime. Eriti talvisel ajal, ja kuna ei olnud siin hetkel kedagi peale minu sammusin lihtsalt edasi, kuna lõpus oli näha uksepragu.

Kuid poole sammu pealt see kustus. Ja mul ei olnud enam usaldada midagi peale mu enda instinktide.

"Hei, Amber!"
Sosistas keegi, kuid ma ei näinud kes. Keegi peale minu oli veel siia ära eksinud?

"Sam?" Kui vastust ei tulnud, "Samantha!" karjusin ma veelkord.

"Sa ei teinud ju mis ma palusin, kas seda oli tõesti nii palju palutud?"

"Kes? Mis?" omast arust tegin enda ümber 360. kraadiseid täisringe. Kuid kõikjal oli pilkane pimedus.

"Sa kannatad selle all ise, kas tead? Ega ilmaasjaga öelda et vaenlasel tuleb pea maha raiuda."

See hääl oli väga tuttav ja sarnanes sellega, mis ma kuulsin siis kui ma viimane kord metsa suundusin...Joe'd otsima. Ja siis langes kogu maailm mu ümber kokku. Peale tekkis just selline surve, nagu see raske tellistest lagi oleks mulle peale kukkunud.

Ma ajasin end äkitselt püsti, ja ahmisin suurelt õhku sisse. See oli see amneesia-hetk, kus ma ei saanud aru, mis toimub, kes mind ümbritsevad ja mis aasta parasjagu on. "Rahu,rahu,rahu!" Võttis Samantha ühe käega kinni mu peast ja ja teise käega pigistas tugevalt mu kätt, milles ma tundsin siis valu, mis oli hea märk.

"Sam..."
Äkitselt pööras asi halvema poole. Mu hea lõhkus, iga rakk mu kehas karjus hapniku järele. Asi jõudis siinamaani, kus ma lebasin voodil, rindkere käis üles ja alla, kuid hapnik mu ajuni ei jõudnud.

***

"Ei, arstiteadus sellest asjast üle ei käi. Tal on väga tõsised sisemised vigastused, mis on seotud kaudselt kopsudega, mille tagajärel tekkis patsiendil uppumise või väga suure surve taoline refleks. Hapnik ei jõua ajuni, mis tekitas temas paanikat."

"Kas temaga saab kõik korda?"

Oli kuulda paberite lehitsemist ja siis sõnu-venitavat vastust.

"Sellist asja pole mitte ükski õde varem kogenud. Ma arvan, et tuleks rääkida patsiendi endaga, et siis järeldused teha."

Odavate vahtplasti-taoliste susside hääl haihtus vaikusesse, koos veel teise kingapaariga.

Meeldis? 😃 Teie Vote👍🏻|Comment💬 tähendab mulle väga palju. Iga päevaga on lugejaid juurde tulnud🙌🏻 Kõik tänu teile, keep it up✋🏻💕