Angel Breakdown (Eesti Keeles) (Lõpetatud!)

1.Peatükk "Uus, Puhas Leht"

"Amber, kallis..." kükitas ema minu ette maha, haaras minu peopesad enda kätte ja vaatas mulle peaaegu et märgade silmadega otsa. "Mu armas,kallis Amber..."

 Ema, ära tee nägu,et sa hoolid. 

"Sa saad ju aru,et see kõik on sinu hüvanguks,eks?"
Ei .
"Jah"
Sõnad põgenesid mu suust kui automaatselt, väga tundetult, peaaegu nagu oleks seda ütelnud robot. "Ole see ükski kord palun tubli ja pinguta, eks? Sa ei saa kõiki koole läbi põruda. Nad peavad su vastu võtma, saad aru? Ja siinkohal mõtlen ma eelkõige Sinu tuleviku peale."

Ema lasi hetkeks mu kätest lahti ja sobras enda käekotis millegi järgi. Ta võttis sealt välja väikese nahkkaante vahele köidetud märkmiku ja sirvis seal paar lehte edasi ja lausus hetke möödudes lootusrikkalt. "Sest et see on nimekirja lõpp."

Ta kõrgus täispikkusesse tagasi, vaatas alla minu poole ja patsutas mulle samal ajal parema õla peale. "Ole tubli!"

"Preili Wallace!" kõlas kõrge, roostes naishääl ukse tagant, mille ees me seisnud olime.
Ema lükkas selle raske tumeda tammepuidust ukse lahti ja lehvitas hüvastijätuks üle ukse. 

Ma seisin liikumatult ukselävel, samal ajal kui raske uks minu taga hääletult kinni vajus.
Mu pilk eksles suurel, tumedast täispuidust lihvitud ja lakitud seintel, mille peal oli tohutul hulgal nii väikseid- kui suuri maale, mis kõik lõhnasid rahapatakate järele. Ära haista hinda,haista asja väärtust!

Ma kuulsin jälle isa häält enda peas. Iga kord kui ma seda endale ette kujutasin, hakkas mul peas kumisema, nagu keegi oleks selle pihta seestpoolt raudpanniga löönud.

Silm lendles avaras ruumis ühest kohast teise, peatudes lõpuks ühe laua juures, mis asus peaaegu et toa lõpus, tee sinna paistis otsatu.

Selle laua taga istus lühike, kortsus näo ja pulksirge kriipsusuuga vanem naine. Vanuse poolest ütleks et kuskil 65 või vanem. Pilk naise näos oli külm. Täpipealt oli aru saada,et tema juba nalja ei mõista.

"Palun,võtke istet."osutas ta teisele toolile,mis oli otse tema laua vastas.
Ma neelasin alla mõruda maitse enda suus ja neelatasin piisavalt kõvasti,et see oleks märgatuks jäänud.

Kõndisin ta laua juurde, kõpskingade kaja saatel ja istusin ettevaatlikult toolile, kartes, nagu see võinuks  mu raskuse all laguneda.
Ma unustasin end täielikult istuma, ainiti naisele otsa vaatades.

"Maaneiu, koolis keskmine on 3,5, isa on surnud, elad kasuemaga, kooli suunatud psühhilistel põhjustel..."
Uuris ta enda vanamoodsast kastarvutist midagi. "Vastab see tõele?" Võttis ta oma kondiste sõrmedega prillid enda ninalt ja jäi mulle otsa vaatama. See ei meenutanud direktori vastuvõttu, rohkem nagu kriminaali ülekuulamist.

Ilmselt lootis ta näha, kui kangekaelne ma olen. Kas ma hakkan esimese hoobiga vastu või mängin veidi enne eelmängu.
"Ei!"
Mu vastus oli raudkindel. Aga direktrissile ei paistnud sellest piisavat. Kuidas iganes, lasi ta mul veel veidi enda moodi mängida.

"Selge..." Selle sõna saatel jätkas ta arvutihiire keskmise ratast meenutava rulliku kerimist.

"Kuidas sul sinu isaga lood on..?"
"Surnud..." Ma tõesti üritasin alla suruda kibeda klimbi oma kurgus ja hoida tagasi pisaraid,mis minu üle tahtsid võimust võtta iga jumala kord, kui keegi mu isa nime suhu võttis.

"No,ma saan aru jah..."
No mida sa pärid kui sa sellest ise ka aru saad.
"Aga sellegipoolest,ma arvan et sa taipad millest sa räägid."
Ei, ei taipa. Kas ma muidu võtaks vaevaks pärida?
Ta ei teinud kogu selle aja jooksul mitte ühtegi üleliigset liigutust, mainud sõna, ega ilmet. Ta enesekindlus trumpas minu oma. Ta raudne pilk oleks justkui üheainsa sekundiga mu ajju tunginud, justkui hüpnotiseerides minust kogu informatsiooni välja pinninud. Aga ta ei olnud esimene.

Ohh ei, nende maanipuleerjatega olen ma pidanud oma jagu rinda pistma.
Ta viis pilgu tagasi oma arvutiekraanile. Ta kõssitas arvuti poole silmi ja ta nägu muutus tömbiks, samas üllatunuks.
Jah,nüüd ta luges sealt kuskilt välja et ma olen "hull", eks?

Aga muuseas, kui ta pilgu mulle tagasi tõi, oli mul juba suht ükskõik. Nüüd tuleb seesama pudi mis igakord "No sind tuleks siit otse hullumajja saata, siin ei aitaks vangla kah! Rääkimata koolist. Siin üritame meie lapsi ravida,mitte nende kuradi hälveid ja kõrgeid egosid edendada." Noh ja tavaliselt järgnes sellele mu sisseastumiskatse paberi pidulik tagasiandmine koos ilusa punase templiga "TAGASILÜKATUD!" ja mitte ei ma selle üle kurb oleks olnud. Vastupidi.

Selle asemel aga, lõi ta oma sõrmeotsad vastakuti ja vahtis mind kissis silmadega. "Vot see on midagi uut."

Lausepealt tundsin end kohe mugavamalt. Ma ei olnud enam tagumikutpidi kinni naelutatud selle neetud mugava tooli külge,vaid lasin selja vastu tuge ja mõtlesin endamisi, et nii juba läheb.

"Homme kell 05.30 Brooklyni ja East Woodi tänava nurgal. Sealt tuleb sulle järgi tumesinine buss. Sealt 30 minutit jalgsikõndi viib sind koolihooneteni. Sind võetakse kindlasti soojalt vastu" Ta tempeldas mu sisseastumiskatsepaberile.
Palun lükage see tagasi, ma olen haige,puudega, närvihaige blondiinist jobu kes ei oska midagi muud peale juuksekarvade lugemise, mu "haigus" on ravimatu. Saatke mind koju tagasi. Palun..?

Ta libistas minu ette paberi, millel olid kirjas kõik minu andmed. Keset paberit ilutsemas suur roheline silt "AKSEPTEERITUD!"
Kurat!

Hei Armas Lugeja!

Loodan et jäid looga rahule :)

Kindlasti ära unusta anda mulle feedback'i oma esimese peatüki kohta ;)