Jõudsin koju. Kedagi ei olnud kodus. Aga see polnud ka ime, sest kell oli juba 9.00. Nad on kindlasti tööl. Aga kas nad teavad, et mind kodus ei olnud? Viskasin voodile pikali. Ei, ma tahtsin aga ma ei jäänud lihtsalt magama. Ma mõtlesin kogu see aeg Karlist. Küsimusi oli väga palju aga ma ju ei teagi, kas ma enam temaga kohtungi aga mis siis kui tema tunded ongi siirad ja ta tõesti hoolib minust? Kuidas saab nii nummi kutt ültse minust hoolida? Ma lihtsalt ei suutnud magada. Siis saatis ta mulle sõnumi:
Karl:"Kas jõudsid ikka koju?"
Stella:"Ja"
Karl:"Kõik korras?"
Stella:"Jaa, sa ei pea muretsema. Veel ei tee enekat"
Karl:"Kindel?"
Stella:"Jah"
Karl:"Või õigemini, sa ei pea seda üldse tegema"
Stella:"Pean ju"
Karl:"Ma luban sulle, et sa ei pea seda tegema."
See tundus küll nüüd imelik. Kuidas ta saab mulle lubada, et ma ei pea seda tegema ja kõik saab korda kui ta isegi ei tea kes seda mulle teeb? Oke bye bye mõtlesin siis ja lülitasin interneti välja. Üritagu nüüd mind keegi kätte saada. Mõtlesin, et vaatan tund aega telekat ja siis lülitan interneti sisse tagasi ja vaatan kas keegi on mind igatsema hakkanud hahah...See oleks pigem ime, sest ma ju saan ainult kahelt inimeselt sõnumeid ja nagu ühelt kell 4.20 mitte päeval nii, et mida ma üldse loodan? Aga ma jäin magama ja ma magasin lausa mitu tundi kuniks uksekell mind äratas. Ehmusin. Kes saaks praegu tulla? Mingi sugulane või midagi? Või hoopis on selle Kallega midagi seotud? Ma aualt öeldes ei viitsi püsti tõusta ja nagu ma ju külalisi ei oota. Rääkigu siis empsiga või midagi. Mina ei viitsi tegeleda selliste pisiasjadega.
Aga siis kuulsin kuidas keegi koputas mu aknale. Kuradi jultunuks läinud see keegi. Avasin akna. Siis kuulsin juba tuttavat häält, mis ütles: "Jumal tänatud, et sa elus oled" jah, see oli tõesti Karl.
Stella:"Mille kuradi pärast ma surnud peaks olema?"
Karl:"Ma ei tea. Ma kirjutasin sulle ja sa ei vastanud ja ma lihtsalt hakkasin muretsema, et sa oled endale midagi teinud"
Stella:"Kui sa nii ütled, siis sa tõesti äratasid mind surnust üles. Ma magasin just."
Karl:"Sorry siis, et ma su üles äratasin, ma hakkan siis minema."
Stella:"Oota! Kas sul kõht tühi on?"
Karl:"No ma ei tea"
Stella:"Tule tuppa"
Karl:"No olgu siis"
________
Toas
Stella:"Mis sa süüa tahad?"
Karl:"No ma ei tea, mis sul muidu on seda võib"
Stella:"Selles see asi ongi, et meil midagi ei ole aga võiks midagi teha."
Karl:"Ma võin pannkooke teha, kui sa soovid."
Stella:"Sina küll ei pea tegema"
Karl:"Ma teeksin hea meelega"
Stella:"Kui sa soovid siis tee"
Ma otsisin kapidest välja asjad, mis meil vaja läks ja tema hakkaski tegema. Kui ma ausalt ütlen siis ta oli nagu profesionaalne kokk. Kuigi ma pole ühtegi näinud aga minu emast oli ta kohe kindlasti parem. Vähemalt tundus nõnda.
Stella:"Sa tundud juba nagu päris kokk"
Karl:"Sa ei osanud seda minult ootata? Ei tegelikult mu ema oli kokk ja tema käest sai ikka päris palju õpitud."
Stella:"Miks sa oma emast minevikus räägid?"
Siis oli hetkeline vaikus. Ta pilk muutus kurvaks ja ma hakkasin juba kahetsema, et ma seda küsisin.
Karl:"Ta suri aasta aega tagasi"
Stella:"Mul on kahju. Ma poleks pidanud seda üldse küsima."
Karl:"Pole hullu"
Meie vahel oli vaikus. Vaikus mis oli kohe päris piinlik. Kuniks pannkoogid valmis said. Ja ta rõõmsalt need minu ette asetas "Printsessile."
Stella:"Ma pole mingi printsess"
Karl:"Oled ikka"
Ahhg...Tunnen juba, kuidas ma punastan. Ta ei öelnud midagi aga ma arvan, et ta sai aru, et ma punastan, sest ta vaatas mulle korraks otsa ja naeratas.
Stella:"Oih, sorry ma unustasin küsida mis moosi sa tahad?"
Karl:"Maasikamoosi kui sul on"
Stella:"Ikka on"
Otsisin siis külmkappist selle välja ja hakkasimegi sööma.
Peale söömist otsustas ta, et ta peseb nõud ka ära aga ma ei olnud muidugi nõus.
Stella:"Ei, sina tegid söögi ja mina pesen"
Karl:"See ei ole mulle probleem"
Stella:"Mulle ka mitte."
Üritasin juba minna kraanikausi juurde aga ta seisis mul ees. Ma üritasin temast mõõda minna aga ta ainult takistas mind. Saate aru! Ta võttis mind sülle ja viis mind suurde tuppa diivanile. Muidugi terve see tee ma karjusin:"Lase mind lahti" aga ta ei kuulanud mind. Pidin alla andma ja oma käed ümber tema kaela panema, sest muidu ma oleks maha kukkunud.
Istusin siis diivanil ja tema pesi nõusi. Imelik tüüp ikka selline. Teeb süüa ja peseb nõusi. Minu täielik vastand. Aga siis ta lõpetas ja tuli minu kõrvale. Otsustasime hakata filmi vaatama aga siis kuulsin kuidas uks avanes. Vaatasin kiirelt kella.
"Emps tuli töölt koju"
Karl:"Saabki minuga tuttavaks."
Stella:"Ei sa ei saa siia jääda. Ma ju rääkisin sulle milline ta on.
Karl:"No oke, siis ma vist tõesti peaksin minema."
Mul on ikka vedanud, et meil terass on kuhu teise ukse kaudu minna saab. Karl läks minema ja mina läksin oma tuppa. Mulle hakkab juba tunduma, et ma ei tahagi enam surra.
{Paari tunni pärast}
Ema ja Kalle olid magama läinud. Ma otsustasin minna õue. Panin oma tavariided selga ja hiilisin vaikselt välja. Kõndisin seal niikaua kuniks minu juurde tuli mingid poisid:"Tsau, sa peole tahaksid tulla?"
Nagu kellel tuleb mõte mingit suvakat tänaval nähes, et oi läheks temaga peole?
See kes ütles oli tegelikult päris nummi aga siin kohal pean ära mainima, et mitte nii nummi kui Karl aga ikkagi. Ja teistel tüüpitel polnud ka midagi viga ja nad paistsid veel kained ka olema, kuigi ühel neist oli liitrine viski käes.
Ma tean, et need olid mingid suvakad tüübid ja nagu ma ju ei teadnudki neid aga ma otsustasin ikkagi nendega kaasa minna.Ma tean, et ma olen loll aga ikkagi äkki see teeb mu tuju paremaks? Miks mitte. Olen ju varem ka koos Hendryga pidudel ka käinud ja ennast täis joonud. (Siin pean ma nüüd ära mainima, et olen 15 ja kuu aja pärast 16 aga ikkagi olen juba joonud end mitu korda täiesti täis. Ma pole just kõige parem laps olnud)
Stella:"No okey aga kas nende riietega?" Näitasin oma riiete peale.
Siis ütles see tüüp kes mind kutsus "Neil pole midagi viga aga sa võid minna ja ära vahetada kui sa saad, me võime sind koju saata"
Stella:"Okay"
Kõndisime siis minu koju. Kui kohal olime siis ütlesin neile, et nad sisse ei tuleks ja vahetasin kiiresti riided ära ja tegin ka kiire meigi.
Nägin välja umbes selline:
Natukene tagasihoidlik aga mul ei ole vaja kellelegi muljet ka avaldada. Siis läksin õue tagasi. Need tüübid seal räägisid nii kõvasti, et ma tänasin jumalat, et nad mu ema üles ei olnud ajanud ja käskisin neil kohe minema hakata.
💕💕💕
Uus osa.
Loodan, et meeldis.
Aitäh lugemast
Ja päikest💥