Teismelised

Võibolla sul on õigus

Ma avasin tasakesi enda silmad. Aken oli lahti ja sealt kostis ritsikate sirinat. See ilmselt ärataski mind. Ma tundsin ehmatusega kellegi kätt enda ümber. Siis meenus mulle, et ilmselt olime me mõlemad eile üksteise kaisus magama jäänud.

"Kelvin! Ärka üles!" raputasin ma poissi.

"Mhh, mis on?"

"Sinu tööintervjuu on täna ja sa oled juba hiljaks jäänud."

"Ahh!?"

Ma itsitasin tasakesi.

"Idioot! Ma sain peaaegu südari."

"Ei-ei! Ma naersin, sest sul on viimased kaks korda sama moodi juhtunud. Hiljaks oled sa ikkagi jäänud."

Kelvin pani mulle bleedi uuesti peale ja ronis ise voodis välja.

"Hoia pöialt, et ma selle otsa saaks!"

"Sa oled selle kandi parim ujuja. Miks sa ei peaks saama?"

"Sest ma olen tohutult hilinenud ja selle asemel, et minna, ma räägin siin sinuga."

"Okei, mine siis. Ma kraadin ära ja siis ma pean ühele 'sõbrale' helistama."

"Okei, võta siis rohtu ka ja püüa veel natuke magada. Ma tulen umbes kahe tunni pärast tagasi, siis saad süüa ka." naeratas ta ja kallistas mind kähku.

Peale seda oli ta nagu tuul uksest väljas ja ma kuulsin teda enda tuppa jooksmas. Ma toppisin kraadiklaasi enda kaenlaaukku ja valisin telefoninumbri.

"Tere Rianna! Ma ei oodanud su kõne." võeti kõne vastu.

"Sa pead mulle midagi selgitama."

"Milles jutt? See suudlus? Anna andeks ma ei teadnud, et-"

"See ei olnud suudlus. See oli ahistamine! Aga...ma tahtsin hoopis millestki muust rääkida."

"Lase tulla."

"See, mida Mia ütles...Sinu ja Dana ja mingi saladuse kohta. Millest ta rääkis?"

"Miks oma kallilt sõbralt, Mialt ei küsi?"

"Ta ei räägi sellest mulle. Ma olen üle kümne korra küsinud!"

"Olgu-olgu...mõned päevad enne seda kui mina ja Dana lahku läksime, tuli Danal üks mõte. Ta teadis ühte Mia saladust tema vanemate kohta...Mia isa on regulaarne klient-"

"Mustamäe Bordellis. Ma tean. Ja siis?"

"Ma ei teagi miks ta Miat nii väga vihkas, aga ta tahtis talle millegi eest kätte maksta ja siis ta saatis su emale sõnumi, mis ütles 'Tahad teada, miks su abikaasal tööl alati nii pikad päevad on?' ja siis ta pani selle bordelli aadressi või midagi."

"Aga kuidas sina sellega seotud olid?"

"No, Mia ema ei olnud esimene, kes selle sõnumini jõudis. Mia nägi seda peitis oma ema telefoni ära. Kindlasti oli ka palju muid võimalusi kuidas sõnumit edastada, aga Danal oli juba kõik ette plaanitud ja siis ta saatiski minu nende ukse taha bordellipidajat mängima, kes ütles, et ta mees on neile raha võlgu ja et Mia ema peab sinna kohale sõitma-"

"Okei, ma ei taha edasi kuulda! Igatahes sa...Miks sa nõus olid?"

"Oli hetki kui ma olin nõus Dana nimel ükskõik mida tegema, aga enamus oma elust olen ma sind armastanud-"

Ma panin kõne kinni ja ohkasin vaikselt. Järsku avanes mu uks ja Kelvin tuli sisse.

"Kas see oli Jake?"

"Miks sa oma intervjuul ei ole?"

"Vasta mulle palun! Kas Jake ahistas sind jälle?"

"Ei..."

"Kes siis?"

"Sa ei tea teda..."

"Rianna, kui sa tahad, siis ma saan sind kaitsta. Sa võiksid mulle rääkida kui sul on mingi probleem."

"Probleem? Terve mu elu on üks suur probleem!"

Kelvin ohkas raskelt.

"Mine sinna intervjuule ja ela elu! Selle pärast, et minh elu nii nõme on ei tähenda, et sinu elu peab ka olema!" laususin kurvalt.

"Ma ei lähe kuhugi. Ma olen siin ja valvan, et sa rohkem rumalusi ei teeks."

"Mu ei ole valvurit vaja!"

"Võibolla mitte...aga sul on mind vaja."

Mu pilk läks alla ja mu silmast voolas pisar. Ma pühkisin selle kähku ära ja naeratasin Kelvinile.

"Ja võibolla sul on õigus."

Kelvin naeratas mulle vastu ja istus mu voodi äärele.
Me ajasime pikalt igasugustest suvalistest asjadest juttu. Vahepeal jõudis Sofie tagasi ja ma magasin natuke. Õhtul vaatasime Kelviniga, tema arvutist ühte õudusfilmi ja peale seda komöödiat, kuni me mõlemad magama jäime.
Ma avasin oma silmad ja vaatasin ringi. Ma haigutasin uniselt ja avastasin, et Kelvin ei magagi minu kõrval. Äkitselt läks mu toa uks lahti...

"Tere Rianna!"

"Margus?! Mida sa teed siin?"

"Sa võid mulle isa öelda."

"Miks sa siin oled?"

"Amanda sai sinust teada ja...ta tahab sinuga kohtuda."

"Mis siis kui mina ei taha?"

"Nüüd on juba natuke hilja..."

"Miks?"

"Sest ta on siin."

Mu süda hakkas peksma. Ma võtsin kähku oma klaasi ja jõin lonksu vett. Enne kui ma midagi muud lisada jõudsin, oli Amanda juba minu toas.

"Tere!" sõnas ta rõõmsalt.

"Ma jätan teid nüüd oma vahele!" lausus mu isa.