Teismelised

Liblikad

"Kas sa saad üksi hakkama?"

"Jah, aga sa võiksid mind ära oodata kui sa viitsid..."

"Kuidas soovid."

Ma vihkasin seda, et ma pidin Stanilt teenet paluma. Ma ei olnud teda pikka aega usaldada suutnud ja ma ei olnud temas siiamaani eriti kindel. Siiski oli ta nõus mind kesklinnast siia sõidutama...

"Kas sa ei unusta midagi?" ütles ta mulle kui olin autost  väljumas.

"Mida?"

"Tule siia!"

"Ehm..."

Ma istusin närviliselt autoistmele tagasi.

"Kui sa tahad, et mul ei tekiks kiusatust vahepeal Boosti jooma minna-"

"Sa vihkad ju Boosti!"

"Vahet pole, igatahes, kui sa tahad, et ma vahepeal Apollosse Tasujaid vaatama ei sõidaks-"

"Apollo kino on remondis!"

"Ah vahet pole! Suudle mind" ütles ta ja krabas mind enda poole.

Ma tundsin vastikut pistet oma rinnas. Ma tahtsin teda eemale lükata, aga jällegi oli tema suur musklis käsi mind enda poole tõmbamas. Mul ei olnud tema vastu enam mitte mingeid tundeid ja see suudlus oli viimane asi mida ma vajasin.

"RIA!" karjus äkitselt keegi ja Stan lükkas mu tagasi istmele.

"Mia, sa oled veel siin, jumal tänatud, ma-"

"Miks sa Staniga amelesid? Ma ei teadnudki, et vanad tunded on nii kiired üles soojenema!"

"See ei ole üldse nii!"

Ma ronisin koheselt autost välja kõndisin Mia juurde, et talle olukorda selgitada.

"Või äkki, ei olegi need tunded kunagi jahtunud, mis? Äkki aitasid sina hoopis Stani, mitte Dana? Dana ei olnud ainuke, kes sellest saladusest teadis!"

"Mida sa ajad?" karjusin.

"Ah mine putsi, mina tõmban siit minema!" lausus ta ükskõikselt ja tõmbas oma seljakoti selga.

"Kuhu sa enda arust lähed? Sa ju ei-"

"Khm!" kõhatas olukorda jälginud Stan valjult.

"MIDA?!" keerasin ma ennast vihaselt tema poole.

"Vabandust daamid, ma ei tahtnud segada, aga kas ma võin teie wc'd kasutada? Mul oleks vaja Ria huulepulk oma näolt loputada." sõnas Stan õrritades.

Kuidas ma seda persevesti ülde uskusin kui ta lubas mind lihtsalt 'heast südamest' aidata. Ehmunult avastasin ümber pöörates, et Mia ei olnud enam tänaval kus ta viimati seisis.

"Mia!" hüüdsin valju häälega.

Välisuks avanes ja Mia ema tuli välja.

"Tere Rianna! Kas sa otsid Miat? Kahjuks pean ütlema, et ta läks just Danale külla. Sa leiad ta sealt kui soovid."

"Ee...ei ma lihtsalt jalutan mööda..."

Ilmselgelt ei läinud Mia Dana juurde. Stan prahvatas oma autos naerma ja sõitis minema. Aghh! Nüüd pean ma veel jala 5 km kõndima! Tore!

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~
2 nädalat hiljem...

"Ma armastan sind nii väga!"

"Mind sind ka! Ma olen nii kaua seda oodanud!"

"Sa oled nii kena kui sa naeratad."

Ma punastasin.

"Siis ärme raiska aega. Sofie jõuab varsti tagasi." ütlesin ja suudlesin Kelvinit õrnalt kaelale.

Ta läks sellega kaasa. Sekundi pärast lamasime mõlemad diivanil. Mina peal ja Kelvin all. Aeglaselt hakkas ta mu särki üle pea tõmbama. Ma liikusin oma käega tema pükste juurde ja hakkasin lukku avama. Kelvin, kes oli vahepeal mul särgi seljast saanud, suudles samal ajal mu õlgu ja kaela. Ma lükkasin tema püksid alla ja tema sikutas kärsitult minu rinnahoidjaid seljast.
Ühel hetkel olime me täiesti paljad. Kelvin suudles mu huuli ja liikus edasi mu kaelale. Ma tundsin liblikaid oma kõhus tiirlemas.

"Tule, lähme voodisse!" ütles Kelvin mesiselt.

Ma võtsin tema ettepaneku vastu ja me liikusime, mina tema süles, suudeldes, magamistoa poole. Kelvin lükkas mu voodile.

"Mine käpuli!" kamandas ta.

Ma olin kõigega nõus ja keerasin ennast õigesse positsiooni.

"Kas sa oled varem..." sõnas Kelvin äkki.

"Ei..."

"See on lihtne, aga esimesel korral on natuke valus. Kas sa oled valmis?"

"Jah!" hingeldasin ma vastuseks.

"Olgu siis."

Ma pigistasin oma silmad kõvasti kinni ja jäin ootama.

*trr trr*

Ma oigasin oma voodis. Mu pea huugas otsas. Ma vaatasin enda ümber. Minu öökapil olid kraaadiklaas ja klaas veega. Ma vajutasin äratuse kinni. Kell oli 6.30. Ma hakkasin tagasi mõtlema, kas ma nägin und...Vist mitte. Mulle ei meenunud midagi. Uks avanes ja sisse tuli Kelvin.

"Hei kuidas sa ennast tunned?"

Ma naeratasin teda nähes. Viimasel kahel nädalal oli ta mulle toeks olnud. Mia oli haiglas, sest minu eest joostes, jooksis ta ette vaatamata võsa poole ja kukkus kraavi. Kui random, eks? Sofie on tööreisil ja õnneks ta ei olnudki selle Jake'i intsidendi pärast eriti pahane kui oli kuulnud meie versiooni.

"Mmmm, uniselt?" vastasin muiates.

"Sa oled oma alarmi sisse jätnud. Lülita see välja, siis saad homme kauem magada."

"Kas ma pean homme ka koju jääma?"

"Muidugi, sellise palavikuga sa küll kuhugi ei lähe!"

"Okei okei Issi!"

Me mõlemad naersime ja siis kutsus Kelvin mu alla korrusele sööma. Ta oli teinud pannkooke. Kui armas!
Me sõime rahulikult ja järsku tundsin ma nõrkust kogus oma kehas ja ma hakkasin toolilt maha vajuma.

"Rianna!" karjatas Kelvin ja haaras mu sülle.

"Mmm...mul on halb..." pobisesin.

"Ma viin su voodisse tagasi!"

Jõudes mu ruumi, asetas ta mu õrnalt voodile ja hakkas ära minema.

"Kelvin, oota!"

Kelvin jäi seisma ja vaatas tagasi.

"Äkki sa saaksid natukeseks siia jääda?"

"Ikka!" lausus ta rõõmsalt ja istus minu kõrvale.

Ma ohkasin ja Kelvin vaatas mulle murelikult otsa.

"Eem...ei midagi. Mul on lihtsalt natukene külm."

Sõnagi lausumata võttis Kelvin pleedi ja asetas selle minu ümber. Vaikselt libistas ta oma käe minu ümber ja ma toetasin ennast tema õlale. Vaikselt ilmus naeratus mu näole. Ma tundsin ennast Kelviniga nii turvaliselt.

"Sa oled nii kena kui sa naeratad!" lausus Kelvin vaikselt.

Huvitav, mõtlesin ma. Ta oleks seda mulle justkui kunagi varem juba öelnud....<3