Teismelised

Reetmine

Mina ja mu sõbrad lollitasime mööda koolimaja ringi. Kell hakkas saama kuus ja varjud seintel läksid suuremaks. Oma sõprade all mõtlen ma kahte täiesti erinevat tüdrukut, kes on mõlemad mulle hullupööra kallid. Me kõndisime koridoris ja naersime kui äkki kõlas madal hääl.

"Rianna Dablecin!"

Oi kuidas ma vihkan kui keegi minu täisnime ütleb. Pöörasin ümber. Mia ja Dana kiljusid ja tirisid mind trepi poole. Ma seisin paigal. See hääl oli tuttav.

"Kas sina? Stan?" hüüdsin.

Ma ei saanud täpselt aru kust hääl tuli ja seisin näoga trepi poole. Äkki tundsin puudutust enda õlal. Võpatasin ja vaatasin selja taha. Muidugi oli see Stan.

"Tüdrukud, teie võite oma naistejutte edasi rääkida. Ma röövin korraks Ria teil ära." ütles ta mesisel häälel.

Vastumeelselt keerasin sõpradele selja ja kõndisime Staniga nurga taha.

"Igatsesid mind?"

"Mitte eriti." vastasin.

Ta pani mind alati punastama. Mingil moel suutis ta mind iga kord ära võluda kui olin temast üle saamas. Stan oli ilus tõmmu nahaga ja mustade juustega poiss. Kunagi oli ta mu naaber, aga paar aastat tagasi kolis ta teise linna. Pärast iga hetke, mis me olime koos veetnud olen üsna veendunud, et ta lihtsalt kasutab mind ära. Nüüd silitas ta õrnalt mu juukseid. Jälle tundsin ma seda vastikut tunnet. Ma ei tea kas see oli sellest, et ma olin temasse jälle armumas või tahtsin ma lihtsalt kohe oksendada. Juba liikus ta pea mulle lähemale. Ma sulgesin silmad ja lootsin, et see kõik on üks suur uni. See ei olnud. Mõne hetke pärast tundsin tema hinnalist meeste parfüümi väga lähedal. Ma võtsin ennast kokku ja tõukasin teda eemale.  Ta vaatas mulle kurbade silmadega otsa.

"Kas sa ei igatsenudki mind? Või sul on keegi teine?"

Ma punastasin uuesti. Ta pani mind nii närviliselt tundma. Ma ohkasin ja vaatasin talle otsa.

"Ei, ma lihtsalt ei saa." ütlesin vaikselt.

Ta tõmbas õrnalt käega üle mu põse, naeratas.

"Ära hoia ennast tagasi Ria."

Enne kui ma jõudsin vastata ilmusid nurga tagant Mia ja Dana. See läks õnneks. Ma ei tea mida ma oleks teinud kui nad poleks tulnud. Minu õnnetuseks tuli Stan meiega kaasa ja hoidis mulle võimalikult lähedale. Lõpuks, kui kell sai seitse läksime korvpalli trenni. Mia ja Stan vaatasid pealt. See trenn ei läinud just kõige paremini. Ma põrkasin kokku ühe suuremat kasvu poisiga, kes mind seepeale täis sõimas. Silma nurgast nägin, et Mia pidi Stani tagasi hoidma, et ta sellele poisile kallale ei tuleks. Viimaks peale trenni kõndisime neljakesi tänaval. Äkki tuli Stan lagedale rumala ideega:

"Kuulge lähme sinna hullu kassinaise majja? Räägiti, et seal liiguvad ringi piinatud kasside hinged."

Teised olid nõus. Ma kõhklesin korraks ning ütlesin siiski ei. Sisimas lootsin ma, et kui mina ei lähe, siis ei lähe ka Mia ja Dana, aga ei. Ma keerasin vaikides neist eemale ja läksin koju.
Hommikul oli koolis kuidagi imelik. Paljud sosistasid ja vaatasid mind. Danat ja Miat ma ei näinud. Mulle tuli üks kooli kõige bitchimaid tüdrukuid vastu. Ma kõndisin temast mööda ja ta vaatas mulle otse silma. Äkitselt jäi ta seisma ja võttis mul varrukast kinni.

"Ai, mida sa teed!" karjusin talle.

"Tere tuleb ka öelda!" vastas ta ülbelt.

"Mida iganes!" ütlesin ja üritasin edasi liikuda.

"Kas sa arvad, et sa oled murdumatu? Vot siin on midagi, mis murrab su!" ütles ta õelalt. Tahtsin näha, mis tal mulle näidata on. Lihtsalt selleks, et selle peale naerda ja siis minema kõndida. Ta tõstis oma telefoni mu nina juurde. Seal oli mingi pilt. Ma haarasin ta telefoni enda kätte ja vaatasin. Seal olid Stan ja Dana ning nad...suudlesid?!  Loren kahmas mult oma telefoni ja kõndis minema. Mu südamest käis külm jutt läbi. Tegelikult, miks mind üldse huvitas? Stan ei olnud mu poiss-sõber. Ikkagi tegi see põrgulikult haiget, sest Dana teadis meie vahel oli. Ma läksin toaletti ja külm pisar voolas mu põsel.
Pärast kooli kõndisin ma poodi, et osta endale dieetkrõbinaid. Mul oli tegelikult üks probleem või pigem nagu haigus. Iga kord kui mul on stress tekib mul anoreksia.
Võtsin poeriiulilt paki krõbinaid ja kõndisin vaikselt alkoholileti poole. See oli mu teine pahe. Kuna ma olin alles 16-aastane, siis ma ei tohtinud alkoholi osta. Vaikselt libistasin väikese siidri enda mantli alla.
Poeuksel kõndisin rahulikult uksest välja ja midagi ei juhtunud. Väljas oli palju teismelisi, kes vahtisid mind kui ma enda mantli alt siidri võtsin, aga neid ei huvitanud. Nägin nende hulgas ka paari enda klassikaaslast, kes panid kohe feik naeratuse näole.
20 minuti pärast olin jõudnud Mia ukse taha.

*koputus*

"Hei!" ütlesin talle kui ta uksele tuli ja läksin sisse.

"Ria? Miks sa tulid?"

"Mul on meile midagi." ütlesin ja võtsin mantli vahelt siidri välja. Mia muutsus närviliseks.

"Ma ei taha täna. Kas sul juhtus midagi?" küsis ta siis.

"Sa ei teadnud? Stan ja Dana?"

"Mis nendega on?"

"Sa olid ju ka eile seal majas kus nad amelema hakkasid?"

"Eee...ei? Ma läksin varsti peale sinu minekut ka koju, aga Dana oli üsna täis. Kas nad..."

"Jah."

"Nad olid sellest isegi pilti teinud ja kuhugi postitanud..."

"Kes?" kostis tagant toast tuttav hääl.

Dana jalutas hommikumantliga ukse juurde.

"Mia?" küsisin.

Mia ohkas.

"Heaküll. Ma valetasin sulle." ütles ta.

"Niisiis Dana?" vaatasin oma sõbrale küsivalt otsa ja ristasin käed.

"Milles mina süüdi olen?" tegi ta kohe süütu näo.

"Kas sa arvad, et ma olen loll?"

"Miks sa Stani suhtes nii kaitsev oled? Ta lihtsalt rääkis mulle, et sa ei rahulda teda piisavalt ja siis ma lohutasingi teda natuke..."

"Mul pole vaja detaile kuulda!" karjusin talle.

"Mis toimub?"

Esikusse kõndis Stan...