Teismelised

Ta on elus

"Mis on?"

"Ma tahan sinuga sellest kunagi hiljem rääkida...Kas homme sobiks?"

"Mul on homme kool..."

"Mul on juunis eksamid."

"Ma tean jah."

"Ma võin tulla sinu kooli juurde peale kooli kui sa ütled mulle kus see asub!"

"Homme räägime...Aaaga mul on sulle üks küsimus...see tüdruk, kellega sa täna..."

"Kohtusime tänaval, ta lõi mulle külge. Ma ei tea isegi ta nime..."

"Me olime paar kuud tagasi parimad sõbrad, aga tuleb välja, et meie sõprus ei ole talle enam oluline." ütlesin kurvalt.

"Sellised need inimesed juba kord on, aga ma lasen sul nüüd magada." Kelvin naeratas mulle veel korra ja lahkus.

"Headööd!" sosistasin ma vaikselt.

Hommikul oli mu tuju jälle all. Ma hakkasin jälle mõtlema oma emale, isale, Danale ja Miale ja Stanile ja Jake'ile...Kõik inimesed, kelle olen kaotanud. Okei, Jake oli jobu ja Stan pervert ja Miaga lepin kindlasti varsti ära, aga ma ei saa aru, mis Danal järsku hakkas. Oma vanemate kaotusest ma pikemalt ei räägi. Ma üritan sellest üle olla teeseldes ükskõiksust. Hinges olin ma väga kurb...

"Kas su kool on siit kaugel?" küsis Sofie.

"Umbes 800 meetrit...ma lähen jala" vastasin.

"Kelvin võib sind ära viia kui tahad?"

"Jah, võin küll." lisas Kelvin.

"No olgu."

Samal ajal kui Kelvin mind kooli sõidutas, vaatasin oma sõnumeid...

Miakas💕💩: Kuna koolis????😏

Miakas💕💩: Mul sulle yks naidtejutt!!👅

Miakas💕💩: Naiste*

Ma ei hakanud talle vastama, sest olin juba kohal ja lehvitasin Kelvinile. Bioloogia klassi juures oli meie tobe klass. Kõik jõllitasid oma telefoni, selle asemel, et teineteisega juttu ajada.

"Hei Ria! Lähme vetsu rääkima!" lausus Mia mind nähes.

"Ehmm...okei kahtlane."

Ma panin oma koti koridori pingile ja me kõndisime Miaga vetsu. Kohta, kus on nii palju tähtsaid asju räägitud.

"Sa pole minu peale enam pahane?" küsisin.

"Eee...ei. Ma tahan sellest Jake'i teemast ka natuke rääkida!"

"Okei, tee siis kähku! Kell on juba 7.55!"

"Eile ilmus Jake minu akna taha ja pani segast, no ma arvan, et tüüp oli purjus. Ajas seal midagi Stanist ja sinust ja no ma päris täpselt ei saanud aru, aga pärast seda kutsus ta mind õue, mingisse klubisse. Algul ma keeldusin kuid siis otsustasin põnevuse pärast ikka minna. Ta viis mind kuhugi ööklubisse. See oli selline viisakat sorti. Jake vajus kohe peale ühte viskit peaga baariletile. Mina ei joonud, aga ma läksin tantsima ja sa ei usu keda ma nägin!"

"Jõuluvana?" naersin.

"Ei tobu! See oli Romet!"

"Ehmm...Ma ei tea ju ühtki Rometit."

"Ma ka ei teadnud, aga pärast paari tantsu õppisime üksteist tema korteris tundma."

"Kuidas sa üldse sinna klubisse said? Sa oled 16. Ja kui vana see Romet on?"

"Ma maksin uksehoidjale kahekümneka."

"Kui vana see Romet on?"

"Kuule, kell kohe käib! Hakkame klassi poole liikuma!"

"MIA! Kui vana see Romet on?"

"Aghh no 20!"

"Ära valeta mulle Miakas!" ütlesin ja panin käed puusa.

"No okei 22."

"MIAAA!"

"Ära hakka õiendama Ria, aga ta on 28..."

"Mia, ta on sinust..."

"12 aastat vanem! Ma tean! Ta aitab mul Jake'ist üle saada."

"Oot-oot, miks sul nüüd on vaja Jake'ist üle saada? Kas sa jätad ta maha?"

*koolikell*

"Lähme nüüd ruttu Ria." lausus Mia ja tormas minema.

On ikka udupea! Oma telefoni jättis ka maha!

Peale tunde oli Mia kuhugi kadunud. Küllap ei tahtnud ta minuga sellel Jake'i teema arutleda. Kelvin ootas mind autoga juba parklas. Ma tõmbasin jalga kulunud ketsid ja teksajaki. Parklasse jõudes tundsin kuidas närvikõdi tuleb mulle juba vaikselt sisse. Kelvin pidi ju mulle midagi üles tunnistama või rääkima?

"Tsau!" ütlesin vaikselt autosse istudes.

"Tsau jah." vastas Kelvin ja me sõitsime ühe kohviku juurde.

"Läheme istume sinna ülesse lauda!" sõnas Kelvin kui olime kohale jõudnud.

"Miks sinna?"

"Seal on vaikne ja privaatne."

Privaatne? No tore. Millest ta õieti rääkida tahab? See on juba üsna hirmutav. Me istusime siis selle suure tammepuidust ümmarguse laua taha vastamisi. Alguses vaatasime lihtsalt pikalt üksteisele otsa ja lõpuks Kelvin lõpetas vaikuse:

"Niisiis..."

"Noh?"

"Seda ei ole nii lihtne rääkida kui sa praegu arvad."

"Lihtsalt ütle! Ma ei ole pahane kui sa oled midagi teinud." lausin muigega.

"Ei, asi ei ole selles..."

"Milles siis on? Räägi ometi!" oli mu kannatus katkemas.

"Heaküll!"

"Nii?"

"Jah...Ühel suvepäeval, palju aastaid tagasi, kuulsin ma oma ema kellegagi kohtuprotsessist ja sinu emast rääkimas. Pärast pärisin temalt, milles asi oli. Ta seletas mulle, et pärast sinu isa surma määratakse sulle kohtu teel kodu. Mina muidugi küsisin, et miks, sest sinu ema on ju niikuinii sinu ainus vanem. Ma mõtlesin, et miks ta peab hooldusõiguse pärast kohtusse minema. Mu ema rääkis mulle, et...huuh...siin läheb raskeks...et...et mu onu ei olnud sinu isa, sest ta lapsendas su ning su pärisisa on elus. Ilmselt on ta siiamaani elus!"