Teismelised

Positiivne

Ma istusin arsti kabinets ja ootasin oma tulemusi. Mia oli vahetas just Kelvini välja ja istus minuga koos.

"Nii, Rianna Dablecin. Tule minuga teise ruumi. Seal teeme viimased analüüsid sinu kõhust."

Ma noogutasin vaikselt ja kõndisin arstile järele. Mia jäi mind kabinerri ootama. Kui me arstiga ühte ruumi jõudsime oli seal mingi aparaat, mis pandi mulle külge ja sõitis minu ümber. Mina pidin liikumatult paiga seisma. Kui need protsetuurid läbi said, ruttasin ma Mia juurdre tagasi.

"No kuidas on?" küsis ta kui ma uksest sisse astusin.

"Ma ei tea veel..."

"Tule, ma tõin endale kohvi ja sulle kakao."

"Aitäh." ütlesin tasakesi ja võtsin kuuma papptopsi enda kätte.

"Ära muretse Ria. Ma ei usu, et sa oled rase."

"Ma lihtsalt ei taha last...Ja veel Jake'iga!"

"Kuidas sa nii kindel oled, et see just Jake oli?"

"Ta on ainus, kellega ma olnud olen..."

"Ta oli sulle vist tõesti eriline."

"Algul...Enam mitte."

"Ma tunnen ennast nii süüdi..."

"Miks? See ei ole sinu süü."

"Aga tõsiselt, miks sa ei öelnud mulle, et ma sebin sinu poissi?"

"Ma ise ka ei tea...Aga nii vist ongi parem. Varem või hiljem oleks ta mind nii või naa petnud."

"Ära oke nii negatiivne. Sa ju rääkisid, siis kui te olite just öö veetnud, kui imeline ta on ja mida kõike veel."

"Oli, Mia. Oli imeline..."

"Rianna, palun tulge minuga teise ruumi." ütles vahepeal uksele tulnud arst.

Appi, jälle!

"Siia samma!" juhatas ta mind vaid ühe ukse edasi.

Kohe kui nägin, et ruumis olid Sofie ja minu kooli psühholoog, aimasin halba. Sofie ei öelnud midagi. Ta lihtsalt kallistas mind.

"Rianna Dablecin?" küsis psühholoog koheselt.

"Jah, proua Pilvik."

"Tule ja istu siia minu kõrvale."

Ma läksin ja istusin punasele toolile psühholoogi kõrvale.

"Kas sa tahad vett?" küsis Sofie.

"Ei, aitäh...Kuidas siis nende tulemustega on?" küsisin väriseval häälel.

"Need olid...positiivsed, Rianna sa ootad last." sõnas Sofie.

"Tõesti, ma...ma ei taha ju last!"

"Ma tean, et see on raske kullake. Sa saad paar päeva rahulikult mõelda ja me tuleme järgmisel esmaspäeval tagasi...Sobib?" lausus Sofie lahkelt.

"Ma arvan küll..." ütlesin vaikselt.

Paarkümmend minutit rääkis psühholoog mulle, kuidas otsustada kas ma olen valmis ja kuidas noore emana hakkana saada. Ma kuulasin teda tähelepanelikult, aga samal ajal mõtlesin ka ise sellele kõigele. Jake pidi olema isa...See on selle juures kõige hullem. Kui ma jätaksin selle lapse alles, siis peaksin ma Jake'iga nii tihti kokku puutuma.
Lõpuks lahkusime ruumist ja Mia jooksis mind kallistama. Ilmselt oli ta juba mõistnud, et see ongi nii nagu me kartsime.

"Ära muretse Ria! Kõik saab korda!" sosistas ta mulle kõrva.

Ma lihtsalt ohkasin selle peale.
Me kõndisime kõik koos (mina, Kelvin, Sofie ja Mia) koju. Mia tuli meiega kaasa, sest ta tahtis nagu parimale sõbrale kohane, mulle igati toeks olla. Me istusime vaikselt lõunalauas, kõigil tõsised näod ees. Mu kõhus hakkas äkitselt jälle keerama ja ma jooksin igaksjuhuks kähku vetsu. Ma ei oksendanudki  vaid lihtsalt jõin natuke vett. Ennast oli nii imelik peeglist vaadata. Viimati kui ennast peeglist nägin, olin ilusa meigi ja soenguga. Praegu olid mu juuksed lihtsalt sorakil ja nägu oli mul justkui portselanivalge. Ilmselt oli see mingist ainetepuudusest või midagi...

"Kaua sa kavatsed siin passida? Mul on vetsukas." kostus ukse tagant Kelvini halisev hääl.

"Ma kohe tulen." vastasin ruttu ja solistasin niisama vetsupotis vee peale, et tunduks nagu ma oleks seda kasutanud.

Ma ise ka ei tea miks.

Õhtul mõtlesin ma tükk aega sellele lapsele. Ma sain ju aru, et ka tema väärib elamist, aga ma ei tea kas mul oleks talle head elu pakkuda.  Arstiks õppimisel poleks ma ilmselt enam nii edukas, sest mu hinded olid viimase kahe kuuga solgiämbrisse jooksnud. Tegelikult kui nii võtta, siis pole see nii haruldane, et 16-aastane rase on. Sellest on ju isegi saade. Lihtsalt see, kuidas ma teda ülal pidada jaksaksin on veel lahtine küsimus. Ma ei saa ju lapsega siia Sofie juurde elama jääda. Niigi ma sadasin siia sisse nagu mingi kutsumata külaline. See tegi samuti mulle siiamaani muret. Kas ma olen piisavalt vana, et elada üksinda? Ma võiksin ju korteri üürida. Kui nende ema matustega saab kõik korda, siis peaksin mina enamus ema rahast ja varast endale pärima? Ma tean, et see kõlab isekalt, aga ta oli ikkagi mu ema ja nik suurt kaotust ei saa asendada mingisugune raha...

______________________________________________________
Suur suur aitäh kõigi lugemiste eest. Varsti saab 1k täis!!! Kirjutage siis alla kommentaaridesse kas Rianna peaks lapse alles jätma või ei! <3 <3