Teismelised

Segadus

"Sina?" vaatasin külalist üllatunult.

"Ma nägin sind linnas! Miks sa jälle selle poisiga oled?"

"See...pole sinu asi. Kas sa jälitasid mind?"

"No see kõlab imelikult, aga nojah."

"Kes seal on Ria?" hüüdis Stan köögist.

"Mine ära palun!" sosistasin Jake'ile.

"Mitte mingil juhul! Ma ei jäta sind selle perverdiga oma vahele!"

"Miks sind huvitab?!"

"Ma...ei tea, sa oled tore. Ma ei taha, et sa haiget saaks."

"Lihtsalt, palun mine ära! Sa ei tea midagi..."

Nüüd oli juba hilja. Stan tuli esikusse.

"Mis sa siit otsid saast?!"

"Tere ka teile! Minu nimi on Jake!"

Jake ei teadnud kui julm Stan võis olla. Stan kõndis talle lähemale.

"Kas sa arvad, et mind kotib, mis su persevesti nimi on?"

Stan tõukas Jake ukse poole.

"Ou mis sa teed?" ehmus Jake.

"Stan ära tee!" karjusin ma talle.

Stan lõi rusikaga õhku, aga enne kui ta käsi Jake'ini jõudis ta peatus.

"See oli hoiatus!"

Stan keeras ümber ja läks kööki.  Jake pööritas silmi ja ütles:

"Ma ütlesin sulle, et ta on hull!"

Ta läks ära enne kui ma midagi öelda jõudsin. Ma jooksin kööki ja karjusin Stanile:

"Mis sul hakkas jälle idikas!"

"Miks sa nii pahane oled? Ta meeldib sulle või?" ütles ta ja tõusis laua tagant püsti.

"Ta on...armas, aga see ei ole sinu asi!"

"Ära jama Ria! Sa ei sobi temaga!"

"Issand kui lapsik sa oled! Saa üle!"

"Miks sa teed mulle jälle haiget!"

"Ise sa tahtsid, et ma unustaksin sind! Ma ju püüan, aga sa ei lase!"

Stan tõmbas mind julmalt oma haardesse. Ma ei saanud algul aru mida ta teeb. Ta tõstis mu üles ja viis mind mu magamistuppa. Ma karjusin ja vehkisin kätega. Ta tegi seda jälle! Ta tahtis minuga magada! Ta on nii vastik! Miks ma uskusin teda kui ta ütles, et ta armastab mind, et ta hoolib minust. Ma tõmbasin kapi pealt ühe vaasi maha ja see kukus Stani jala vastu katki. Stan lõugas valust. Ta lükkas mu maha.

"Mida fakki sa teed?" süüdistas ta mind.

"Mida sa ise tegid?!"

"Sa tead ju..."

"Kao välja!" karjusin talle.

"Aga ma..."

"Mind ei huvita! Kao välja!"

"Sa teed vea! Seekord kui ma enda tapan, siis tea, et see oli sinu süü!"

"Ära lollita minuga!"

Ta võttis oma musta tagi ja läks uksest välja. Ukse lõi ta enda järel pauguga kinni nagu mingi jonnakas laps. Aga kui ta teebki seda? Kui ta tapab ennast? Kas see on siis tõesti minu süü? Ei! Ta ei armastata mind ju tegelikult. Aga kui ta ikkagi...

*koputus*

Ah mida nüüd?! Ma läksin ukse juurde.

"Mis sa tahad?!" ütlesin kui tõmbasin hooga ukse lahti.