Teismelised

Lootusetu

Jägmised päevad möödusid minu jaoks stressirohkelt. Ma veetsin kogu oma aja haiglas. Öösel pikutasin ema kõrval ja päeval hoidsin ta kätt ja nutsin. Ühel päeval, mis ei eristunud teistest mitte kuidagi, juhtus midagi, mis muutis kõik. Ma lugesin emale ühte raamatut ette kuigi ma teadsin, et ta tegelikult ei kuule mind. Äkki koputas keegi mu õlale ja ma pöördusin vesiste silmadega ringi. See oli Aaron.

"Mida sina tahad?!" sosistasin vihaselt.

"Su ema oli ka mulle kallis."

"Ära ütle nii! Ta ei ole veel surnud!"

"Sa ei mõista seda! Ta on mu ema, mitte mingi armuke!"

"Ma olen oma naisest lahutatud ja su ema oli mulle täpselt sama kallis kui ta oli sulle."

Ma tõukasin tema käe oma õlalt.

"Tead, Rianna...Su emale tehakse üks süst."

"Mis süst? Ta on ju koomas!"

"Surmasüst..."

"MIDA?!"

"Ta ei tule sellest enam välja...ta sureks nagunii."

"Ei ta..."

"Sa ei saa enam midagi teha Rianna."

Ma vaatasin oma ema seal lamamas ja pisarad voolasid mööda mu nägu alla. Äkki ei näinud ma enam midagi. Pilt läks mustaks. Ma avasin silmad ja ei näinud siiski midagi. Lõpuks paari sekundi jooksul avastasin, et ma olen autos ja mu kõrval istub Aaron.

"Kuhu me läheme?" küsisin segaduses.

"Tartusse, minu koju."

"Ma ei tule sinu juurde elama!"

"Sul ei ole muud võimalust. Pealegi me oleme kohe kohal. Sulle meeldib seal! Mul on koer, Pupsu."

"Ma vihkan sind!" ütlesin ja lõin jalaga autoust.

"Rahune kullake..."

"Kui sa mulle veelkord kullake ütled, siis..."

"Ära ähvarda siin midagi!"

Ma panin pea põlvedele ja hakkasin nutma.

"Kas mu ema on surnud?"

"Jah..."

Õhtul pani Aaron mulle oma külalistetuppa puhta voodipesu ja sättis ennast ise magama. Ma avastasin, et mu telefoni ei ole mu jope taskus. Ma olin paanikas. Kuidas ma nüüd Miaga suhtlen? Ma olen siin majas justkui vangis. Korraks tuli mulle pähe, et ma jätsin vist oma telefoni Aaroni autosse. Välisuks oli lukus ja korter oli kolmandal korrusel. Ma tahtsin Aaroni üles äratada ja ma läksin tema magamistuppa. Lüliti seina peal ei pannud isegi tuld põlema ja ma pidin minema tema voodi juurde. Ma istusin voodiäärele ja lõin Aaronit käega. Unesegaselt tõmbas ta mu enda embusesse. Ma rabelesin kohe lahti.

"Kuradi pervo! Kus su autovõtmed on?"

"Rumal tüdruk! Sa oled liiga noor, et autot juhtida."

"Ma tahan oma telefoni idikas!"

"Ma tulen kaasa."

"Aghh!!"

Aaron saatis mind alla ja avas oma auto. Mu telefon lebas esiistme ees põrandal. Ma kummardasin, et seda üles võtta. Järsku lõi Aaron mulle käega vastu taguotsa. See oli nii vastik. Ma tõusin kähku püsti ja tõukasin ta endast eemale.

"No mis siis nüüd on tipsu..."

Ma ei tahtnud talle enam midagi öelda. Ma võtsin mõttes hoogu ja siis jooksin. Ma ei tundnud Tartut ja ma jooksin pimedusse. Õnneks oli mul jope ja telefon. Ma otsustasin otsida lähima bussijaama ja bussiga tagasi Tallinnasse sõita. Ma vaatasin tagasi ja nägin, et Aaron hüüdis mulle midagi. Õnneks ma ei kuulnud ja ei tahtnudki teada, mida ta ütles. Juba viie minutiga jõudsin maantee äärde ja mul jäi üle vaid loota, et nii hilja läheb mõni buss Tallinnasse. Kui me toast õue läksime oli kell juba 10. Paar bussi möödus, aga peatusesse ei sõitnud. Kuigi ma kartsin hääletamist, siis see oli lõpuks mu ainus võimalus. Olin juba nii väsinud ja tänavatel ei liikunud enam ühtegi inimest. Hall, madal BMW jäi minu ees seisma ja aken keriti alla.

"Noh, mis sa siin teed Ria?"

"Stan?"

"Tule sisse."

Ma olin veidi kohkunud, aga läksin autosse.

"Kas sa lähed Tallinnasse?" küsisin Stanilt.

"Jah, ma lähen Dana juurde...Vabandust, ma unustasin, et te läksite tülli..."

"See oli sinu süü!"

"Ärme praegu hakka!"

"Kas Dana tegi aborti?"

"Ei, ta rasedus katkes."

"Kindel, et sa teda kõhtu ei löönud?"

"Oleme parem lihtsalt vait!"

Nii me istusimegi peaaegu sõidu lõpuni vaikides. Kui Tallinn juba paistis, sõnas Stan lõpuks:

"Ria, see, mis meil oli..."

"Sa ei pea midagi ütlema."

"Olgu, aga...kuhu ma su siis viin?"

"Tead kus Mia elab?"

"Jah. Panen su seal maha?"

"Mhmhm."

Hetk enne seda kui ma uksest välja astusin suudles Stan mind põsele. Mul olid selle vastu vastakad tunded ja ma läksin lihtsalt kiiresti korteriuksest tuppa. Ma ei julgenud uksele koputada, sest see oleks äratanud Mia vanemad. Õnneks oli mul Mia koduvõti, sest me olime ju ikkagi parimad sõbrad. Ma hiilisin vaikselt Mia toa poole ja nägin, et tuli põles. Rõõmuga astusin ma tema magamistuppa ja nägin šokeerivat vaatepilti. Mia istus Jake'i süles ja nad suudlesid Mia diivanil...