Teismelised

Miks sa tulid?

Ma kõndisin koos isaga mööda Haapsalu promenaadi.

"Ma olen nii tänulik, et sa said tulla."

"Miks sa mind näha tahtsid?"

"Sa oled ikkagi mu isa, eks?"

"Nojah..."

"Muide, kes see neiu su kodus oli?"

"Neiu?"

"See neiu jah."

"Ta on mu naine."

"Su naine?! Ma arvasin, et see on Amanda..."

"Sa tead Amandast?"

"Kas ta on mu õde?"

"Poolõde."

"Aga teil on siis beebi ja puha?"

"See on ühe Siiri sõbrantsi tütar, keda ta hoiab järgmised 2 nädalat..."

"Aga kas Amanda on siis teie laps? Su naine tundus nii noor."

"Ei, Amanda on mu eelmise abielu laps. Me elame lahus, aga Amanda külastab meid tihti."

"Issake, palju sul neid suhteid olnud on?!"

"Rianna, armastus ei ole kerge. Ma astusin vale rada ja pidin teel kogutud koormaga edasi elama."

"Koorma all mõtled Amandat?"

"Ja Ruudit, Markust ning Luisat..."

Ma vaatasin oma isale kulme kortsutades otsa.

"Siis ma polegi ainus laps, kelle sa hülgasid. Minust sai see kõik lihtsalt alguse..."

"Amanda oli mu esimene laps Rianna. Ma jätsin ta su ema pärast...ja sinu pärast."

"Ja siis jäigi sulle selline harjumus külge?" sõnasin mornilt.

"Ei, sinu emaga oli teisiti...tema pettis mind..."

"Ma ei usu sind!"

"Sa ei peagi. Millest sa muidu rääkida tahtsid?"

"Ma olen rase..."

"Mida?!"

"Jah. Mul on vaja su nõu. Sa olid 20 kui ema mu sünnitas. Ja johhaidi kui vana sa üldse olid kui Amanda sündis. Kuidas oli noor vanem olla? Kuidas te hakkama saite?"

"See oli teistsugune...Mis poiss see selline on? Kas ta on valmis isaks saama?"

"See ei puutu üldse asjasse!"

"Puutub ikka. Kahekesi on alati lihtsam."

"Miks sa hoolid?"

"Ise sa ju tahtsid mind näha, ma annan lihtsalt nõu."

"No olgu, ma ei suhtle enam selle poisiga..."

Me rääkisime isaga veel terve pärastlõuna. Ta oli tahtnud minuga Haapsalus kokku saada, sest ta töötab seal mingis firmas. Ma sain sellest jällegi Kelvinilt teada. Kogu meie vahelise suhtlemise korraldas samuti Kelvin. Ma ei tea kuidas ta seda tegi, aga ma olen talle väga tänulik. Kui kell hakkas viis saama läksin ma bussiga tagasi Tallinnasse. Kelvin seisis mul bussijaamas vastas. Ta tahtis algul ka ise kaasa tulla, kuid ma kinnitasin talle, et saan hakkama.

"Kuidas läks?" küsis Kelvin kohe kui bussist väljusin.

"Hästi vist."

Ma ei tahtnud siin kõigi ees detaile jutustama hakata. Niisiis kõndisimegi bussijaama kohvikusse, panime oma joped varna ja istusime pehmele sofale. Tunnikese ajasime juttu ja ma rääkisin talle ka seda, et mu isa arvates peaks lapsel kindlasti kaks vanemat olema...

"Me ju...ma mõtlen, et me ju saaksime...emaga...sulle toeks olla..." kogeles Kelvin.

"Ei ei. Sa said valesti aru. Mul oleks nagu poissi või meest või noh isa lapsele vaja."

"Ma ju...võiksingi olla isa..."

"Sa oled ju sõber?"

Alles siis taipasin, millele Kelvin vihjas. Ma ei suutnud midagi vastata, sest ma ei kujutanud ette ennast ja Kelvinit koos. Kelvin lihtsalt naeratas seal minu kõrval oma rohakate silmadega ja ootas mu käest vastust.

"Ma mõtlen sellele..." laususin tasakesi ja lõpetasin oma maasikakoogi söömise.

"Kas lähme?" küsisin siis kärsitult.

"Kohe." vastas Kelvin lühidalt ja kallas klaasi mahlaga enda kurgust alla.

Ma naersin veel selle peale kuidas ta köhis, sest mahl läks talke kurku ja siis hakjasime lõpuks kodu poole liikuma. Vahepeal, kui me autos olime, võtsin võimaluse korraks telefoni vaadata. Jälle oli mulle tehtud kuus vastamata kõnet võõra numbri poolt. Seekord otsustasin kohe tagasi helistada.

"Tere?" kõlas tuttav hääl telefonis.

"Kellega ma räägin?"

"Loren Kruusmaa." tutvustas see mulle tuttav inimene ennast.

"Miks sa mulle helistanud oled bitch?"

"Rianna? Mida v*ttu sa tahad?!"

"Imelik küsimus, kui oled ise mulle 6 korda helistanud."

"Miks ma peaks sulle helistama ahvipärdik?"

"Kui sa pole helistanud, siis kuidas sa teadsid, et see mina olen?" üritasin nüüd tarka panna.

"Ehmm...Sest sa oled ainukene siin maailmas, kes kutsub mind bitchiks. Da!" sõnas ta egotsedes. (Ma ei tea kas see on isegi sõna, aga jah)

Seejärel pani ta kõne muidugi kinni ja mina kergitasin mõtlikult kulmu.

"Kes see oli?" küsis Kelvin.

"Üks halb plika."

"Kõlab hotilt!"

"Iuu!" kujutasin ma korraks Kelvinit ja Lorenit koos ja mul jooksid külmavärinad üle keha.

Kelvin parkis oma uhke BMW avarasse garaaži ja me läksime tuppa. Sofie tuli kohe meile vastu ja kallistas mind jälle.

"Mis sa siis otsustasid kullake?" küsis Sofie põnevusega.

"Ma...ei ole veel otsust teinud." tõdesin.

"Mis asja?"

"Ema, ta vajab aega." lausus Kelvin vahele.

"Jajah. Ma lihtsalt vaatasin, et miks see brünett poiss seal värava taga passib ja meie õunu nosib."

Ma keerasin ümber ja tõesti seisis värava taga üks poiss ja sõi värava kõrval olevalt õunapuult näpatud õuna. Ja tõesti oli ta brünett. Mul läks paar sekundit, et mõista, kes see on. Ma panin oma koti esikusse ja läksin tagasi õue.

"Ria, just sinuga oligi mul vaja rääkida."

"Mis sa siit otsid Jake?"

"Ma kuulsin, et sa oled rase..."

"Mida? Kuulsid? Kellelt?"

"Ma helistasin hommikul Loreni telefoniga sulle ja üritasin sind kätte saada. Su telefonile vastas mingi naine ja ütles, et sa veel magad. Kui ma tutvustasin ennast sinu poisina..."

"Sa tegid mida?!"

"Igatahes, siis see naine lausus mulle, et sa ootad last. Võimalik, et minuga. Ta ütles ka kus sa elad ja et ma astuks pärast läbi. Ma tulingi nii kähku kui sain."