Teismelised

Politsei

"Ma arvan, et ma...lähen praegu koju."

"Okei, aga mõni teine kord võiks ju minna? Õpiksime teineteist paremini tundma?"

"Ma mõtlen."

"Ja kui sa mind leida tahad, siis tule sinna majja."

"Okei."

Ma keerasin nüüd paremale, enda kodu poole ja tema jäi sinna seisma. Kui rumal ta oli? Kas tõesti arvas, et ma tahan temaga välja minna? Ma hiilisin koju jõudes vaikselt oma tuppa ja jäin magama.

*äratuskell*

Mul ei olnud sugugi tahtmist täna kooli minna. Ma lükkasin kella öökapilt maha nii, et sellel kukkusid patareid välja. Muidugi ei saanud ma kauaks rahu. Veidi aja pärast tormas mu ema sisse.

"Rianna! Sa jääd hiljaks!"

"Ma ei taha täna minna!" pobisesin uniselt vastu.

"Mis jutt! Tõuse ja sära!"

"Ma...olen vist haigeks jäänud."

"Heaküll, aga ära arva, et sa nii lihtsalt pääsed! Ma tulen päeval koju ja sa kraadid. Praegu pole mul aega."

"Jah...jah...tsau!" 

Ma ei kuulanud eriti, mis ta rääkis. Ma mõtlesin eilse peale. Ma oleks peaaegu kaotanud oma süütuse Staniga ja ma kohtasin kahtlast tüüpi, kes ajas ligi. Tüüpiline. Kuigi tegelikult ei olnud sellel poisil nii väga viga midagi. Ta oli sõbralik, aga ma ei ole kindel kas see oli sellepärast, et ta üritas mind voodisse meelitada või tahtis ta lihtsalt sõbralik olla.
Kui kell oli 12 tõusin ma lõpuks ülesse.  
Ma tegin endale midagi süüa ja vaatasin Simpsoneid. Mu telefon helises. Tundmatu number. Ma võtsin vastu.

"Tere, kas Rianna Dablecin?"

"Eeee...jah?"

"Me helistame politseist."

Mul jäi hing kinni. Ma arvasin, et nad said teada minu eilsest vargusest.

"Te peate kiiresti Põhja Prefektuuri jaoskonda tulema. Kui on vaja võime teile saata järele ka sõiduki?"

"...Ei ole vaja, ma tulen ise."

"Tänan teid. Nägemiseni!"

"Headaega!"

Ma panin endale jope selga ja tormasin välja. Jaoskond oli minust kahe kvartali kaugusel. Ma olin väga närvis, aga mõistsin, et kui ma ei lähe, siis see tõmbab mulle jama kaela.

"Tere!" ütlesin ma politseinikule, kes ootas mind jaoskonna ukse juures.

"Tere, teie olete Rianna?"

"Jah."

"Tulge palun minuga kaasa!"

Ma kõndisin politseiniku järel trepist üles ja mingit koridori mööda ühe läbikuulamis ruumi akna taha. Sellise, mis on seestpoolt peegel. Ma nägin ruumis...Stani? Tal olid käed raudus ja ta niheles hirmsasti.

"Kas te teate seda noormeest?" küsis politseinik minult.

"Põgusalt."

"Ta väidab, et te olete tema tüdruk."

"Mitte päris, aga miks ta siin on? Ja miks mina siia pidin tulema?"

"Stanlew leiti ennast lõikamas ja tema kõrval oli pakk suitsu. Ta tundus ka purjus olevat ja me tõime ta siia. Kui me temalt ta vanemate kohta küsisime, siis ta ütles, et ta ei ela siin, aga tema tüdruk elab siin lähedal. Ta on nõus ainult teiega rääkima."

Mida põrgut?

"Heaküll, aga me oleme lihtsalt sõbrad." ütlesin ma enne läbirääkimis ruumi sisenemist.

"Mul polnud seda vaja teada." kuulsin politseinikut ütlemas.

Kui ma ruumi sisenesin läksid 2 seal istuvat politseinikku välja ja ma istusin Stani vastu laua taha.

"Sa tulidki!" sosistas Stan.

Ta ei vaadanud mulle otsa.

"Miks sa seda tegid?"

"Ria ma armastan sind! Ma nägin sind selle teise poisiga! See tegi väga haiget!"

"Ta oli mingi suvaline tüüp."

"Mina ju seda ei teadnud!"

"Ära tee seda enam kunagi! Kas sa lubad?"

"Miks sind üldse huvitab?"

"Ma ju hoolin sinust!"

"Aga sa ei tohi minust hoolida...ma teen sulle ainult haiget. Ma tõesti ei oska sind õigest kohelda. Sa pead mu unustama!"

Seda ma olengi ju kõik need viimased 3 aastat teha üritanud!

"Ma hoolin sinust sõbrana! Sa ei või enam endale haiget teha!"

"Ma püüan, aga mul on lihtsalt nii valus sinust eemal olla."

"Ma ei tea mida teha Stan..."

Mul oli nii kurb näha seal teda istumas. Side ümber käe ja silmad peaaegu nagu märjad. Ta tundus siiras.

"Kas sa tahad minu juurde tulla, tänaseks? Sa saaksid puhata ja me saaks natuke rääkida?" ütlesin lõpuks.

"Ma ei tea. Sa ju tead, et mul on raske oma käsi sinust eemal hoida."

Politseinik tuli uuesti sisse.

"Kas te olete selgusele jõudnud? Mis siis saab?"

"Jah, Stanlew tuleb täna minu juurde."

"Väga hea! Ma juba helistasin tema vanematele ja nad on õhtuks siin."

Ma noogutasin ja me läksime Staniga ära.

"Oi ei!" ohkas Stan kui me olime jaoskonnast välja jõudnud.

"Mis on?"

"Vend helistas mu vanematele ju! Ma olen ilges jamas!"

"Nagu seda ei oleks varemgi juhtunud." muigasin ma selle peale.

"Mu vanemad ei tea!"

"Kas su vanemad on väga ranged?"

Stan heitis mulle etteheitva pilgu.

"Sa ju mäletad! Ma ütlesin ükskord 14-aastasena kodus fakk ja ma jäin kaheks nädalaks kodu aresti!"

Kell oli neli ja mu ema jõudis koju. Mina ja Stan istusime sofal ja mängisime tõde või tegu. See oli muidugi suur viga. Igaks teoks oli Stanil mulle midagi eriti kahtlast. Nagu näiteks, et 'silita mu kaenlaauku' või midagi.

"Rianna! Kus sa oled? Miks sa voodis ei ole kui sa haige oled!" hüüdis mu ema.

Ma ehmusin. Ma ju ütlesin, et ma olen haige.

"Stan, mine ruttu sinna kapi taha! Mu ema ei tohi teada, et sa siin oled!" sosistasin Stanile.

Stan tegi nagu ma ütlesin ja mu ema tuli elutuppa.

"Kullake, kuidas sul on?"

"Pea natuke valutab, muidu on hästi."

"Tahad ma teen sulle midagi süüa? Ja sa saad nii kaua ära kraadida."

"Jah sa võid midagi teha küll."

Mu ema kõndis kööki, aga natuke enne köögi ust jäi ta seisma ja ütles:

"Tere Stanlew! Mis sa passid seal kapi taga! Peitust mängite või?"

Siis läks ta kööki ja Stan tuli välja. Ta punastas.

"Ta ei tundunud pahane."

"Sinuga ta muidugi ei ole!"

Veidi aja pärast sõime me Staniga mu ema tehtud toitu. Mu ema oli juba tagasi tööle läinud. Järsku kostis uksel koputus. Ma läksin vaatama. Ja kui ma ukse avasin:

"Sina?" vaatasin külalist üllatunult.