Teismelised

Suur uudis

Pühapäeval äratas mu ema mind ja Jake'i varakult. Uks paiskus lahti ja ema tormas sisse.

"Tõuse üles laisk sardell!" lõugas ta.

Ma tõusin unisena istukile ja vaatasin kella. Kuus kolmkümmend.

"Mida sa karjud?" ütlesin.

"Tule Ria! Ma tahan sinuga korraks rääkida!"

"Miks see poiss ikka veel siin on Ria? Me peame Aaroni juurde minema. Ta ütles, et me võiks nädalaks tema juurde minna." sosistas ta ukse taga.

"Ma ei taha tulla!" ütlesin kohe.

"Sa pead! Ma ei jäta sind siia nädalaks üksi!"

"Ta on sinu sõber, miks mina pean tulema?"

"Ta ei ole mu sõber Ria, ta on mu poiss-sõber ja sa ei pea tulema, aga ma keeran ukse lukku ja siis lähed lihtsalt tänavale!"

"Mulle sobib! Ma võin Mia juures ööbida."

"Ei sa ei või!"

Nägime emaga mõlemad unist Jake'i ukse peal seismas. Tal olid jalas ainult bokserid ja ta juuksed olid sassis. Minu arust nägi ta isegi natuke armas välja...

"Vabandust, ma tahtsin vetsu minna." ütles ta.

Ema pööritas silmi ja läks oma tuppa.

Lõuna paiku ütles ema, et ta toob auto puhastusest ära ja et ma oleksin tema tagasi tulekuks juba ära läinud. Jake ja mina sõime kähku ja Jake hakkas ennast minema sättima.

"Jäta siis meelde!" ütles ta pärast pikka 'loengut'.

"Jajah! Kui ma sind leida tahan,siis sa oled alati minuga. Mida iganes see ka ei tähendaks."

"Okei, hästi siis! Tsau!" ütles ta ja kallistas mind õrnalt.

Ma tundsin veel viimast korda tema imelist lõhna ja ta kadus. Peale seda kui ta oli läinud panin ma enda asjad kottidesse ja kõndisin Mia juurde. Kui ma uksele koputasin ei tulnud algul keegi. Pärast paari koputust otsustasin, et helistan Miale.

"Hei!" ütlesin kui ta vastu võttis.

"Tsau."

"Kas sa oled kodus?"

"Ehm ja."

"Ma olen su ukse taga."

"Ma olen haige Ria, miks sa siin oled?"

"Ah vahet pole! Saa siis ruttu terveks!"

"Aitäh, tsau!"

"Tsau." vastasin ja lõpetasin kõne.

Mida ma siis nüüd teen? Äkki on ema veel kodus? Ma ei taha mitte mingil juhul selle jubeda Aaroni juurde minna. Ta on mingi pervert. Ma ei tea miks ta emale meeldib. Ma helistasin lõpuks Danale.

"Eeee...tere Ria." võttis Dana vastu.

"Tsauki! Ma mõtlesin, et äkki kui sa oled kodus, siis äkki ma saaks sinu juurde nädalaks?"

"Sind pandi ootele!" kostis telefonist.

"Imelik..." ütlesin vaikimisi.

Ma panin kõne kinni ja läksin läbi linna Dana juurde. Dana elas suures korteris äärelinnas. Mul läks pool tundi, et tema juurde kõmpida. Lõpuks kui ma helistasin ukse kella...

"Ria?"

"Jah, Dana. Kas sul on kõik korras?"

Dana rääkis minuga ukse tagant ja sealt kostis mingit madalat pobinat.

"Dana?" küsisin uuesti kui ta ei vastanud.

"Eee...jah."

"Kas sa teed nüüd ukse lahti?"

"Ma ei saa."

"Miks?"

"Ma ei saa."

"Dana palun! Ma olen raskete kottidega sinu ukse taga. Mul ei ole kuhugi mujale minna. Palun lase mind sisse."

"Tee siis see kuradi uks lahti juba pede!"

Seda ei öelnud Dana. Dana tegi ukse lahti. Tema selja taga seisis Stan, käed ristatud.

"Jälle?" küsisin.

"Ria, ta tuli ise. Ma ei..." üritas Dana olukorda seletada.

"Ei teate, mind ei huvita." tõrjusin vabandusi.

"Ma tahan sinuga rääkida Ria. Mul on põhjendus ja sina Stan kao välja!"

"Mida sa mölised! Ütle pigem kohe, et sa kuradi l*bu oled rase!" ütles Stan enne uksest välja minemist.

Dana hakkas nutma. Ma kallistasin teda.

"Räägi mulle kõik algusest peale." ütlesin.

Me istusime elutuppa ja Dana hakkas mulle rääkima kuidas see kõik juhtus.

"See...see oli kõigest üks kord! Ma ei saa aru...ma...ma ei tea kuidas seda oma vanematele öelda. Mu ema tapab mu ära!"

"Ära muretse! Ega see nii hull ka ju ei ole."

"On...On küll...Oi issake, mida ma Karlile ütlen!?"

Karl oli Dana poiss-sõber. Hetkel viibis Karl haiglas. Temaga oli hiljuti juhtunud traagiline mootorratta õnnetus. Enne veel kui Dana teda Staniga pettis...

"Ria, kas ma peaks talle ütlema, et laps on tema oma? Oi ei ma ei saa! Me ei ole seda teinud!"

"Ma arvan, et sa ei tohiks seda last jätta. Sa seod ennast elu lõpuni Staniga. Mõtle Karlile."

"Ma tean Ria! Aga ma ei taha oma last mõrvata!"

"Dana, sa oled kuusteist! Sa ei tohi last jätta, see on sulle endale ju ohtlik!"

Dana lihtsalt nuttis ja ei öelnud midagi.

"Aga kui sa saakski lapse? Sa ei saaks ju tema eest niikuinii hoolitseda. Su ema ei lubaks seda ja sa peaks ta lihtsalt ära andma. Kuna sa üldse teada said?"

"Täna, mul oli nii halb olla ja ma käisin arsti juures..."

Välisuks avanes. Sisse tulid Dana ema, isa ja tema väike vend Daniel.

"Daniela, mu kullake! Mis juhtus?" kisendas Dana ema teda nähes.

"Ma...ma..." ei saanud Dana sõnagi suust.

"Me läksime Miaga tülli, Dana on väga kurb, mina ka muidugi." proovisin sõbrannat aidata.

"Miks te ometi tülli läksite? Kas see oli sinu süü plika?" vaatas Dana ema mulle kurjalt silma, "sa polegi mulle kunagi meeldinud!"

"EMA!" karjatas Dana.

Välisuks avanes uuesti. 'Võõras' tuli sisse ja Dana ehmus...