Teismelised

Ettepanek

"Nii?"

"Luba mulle, et sa ei vihasta kui ma sulle räägin!"

"Ma luban."

"Ma olen seotud ühe maffiaga."

"Maffiaga?"

"No tead, narko ja relvad..."

"Okei, aga see on nüüd minevik?"

"Enam-vähem..."

"Mida sa sellega mõtled?"

"Üks poiss...nimega Tom...ta leidis mu siit üles."

"Nii?"

"Ta ütles, et kui ma ei..."

"Mida?"

"Kui ma tema juurde tagasi ei lähe, siis ta ütleb suurele Johnnyile mu asukoha."

"Kes on suur Johnny?"

"Ta on selle kuritegeliku kamba juht. Me kutsume teda suureks Johnnyiks, sest ta on justkui hiiglane. Usu mind, temaga sa ei tahaks tülis olla."

"Ma nägin Tomi."

"Ei...Ma teadsin, et sellest ei tule midagi head."

"Sa olid gei..."

"Ma pole kunagi gei olnud, ma lihtsalt arvasin, et see on nii...Sa ju tundsid, et ma pole gei kui me..."

"Kuidas ma saan sind usaldada? Nagu maffia, narkootikumid?"

"Ma tean, ma tean. Ma olin hüljatud laps. Saad aru noh, ema narkar, isa pole ja vend jõi ennast surnuks. Ma valisin samuti vale tee, aga ma olen muutunud Rianna. Sa pead mind uskuma."

"Ma ei teagi nüüd..."

Jake kallistas mind tugevasti. Ma ohkasin vaikselt. Kas ma olin tõesti armunud narkarist geipoissi? Ma ei oska seda tunnet, mille ta mulle annab kuidagi sõnadesse panna.

"Ria, tead mul oli tegelikult üks mõte." sosistas Jake mulle kõrva.

"Nii?"

"Kuula mind siis palun ära."

"Räägi, siis ma kuulan."

"Mind otsitakse. Suure Johnny kamp leiab mu varsti üles ja nad teevad mulle otsa peale. Ma pean põgenema ja ma tahtsin küsida kas sina oled nõus minuga kaasa tulema. Juhul kui sa ei tule, siis ei näe me ilmselt üksteist enam kunagi...Kas sa tuled?"

"Jake..Ma ei saa...Ma käin ju koolis."

"Kas see ongi põhjus? Sa oled juba kümnendas klassis. Sa ei pea enam minema. Kui sa tuleks minuga, siis me alustaksime oma elu kusagil kaugel siit ja sina saaksid tööle minna."

"Ma ei saa niimoodi kooli pooleli jätta. Ma tahan minna ülikooli ja saada arstiks. Selleks on vaja enamat kui kümme klassi."

"Palun, Ria. Minugi pärast võid sa minna ülikooli, aga lihtsalt kusagil mujal."

"Pealegi pole meil raha. Kuidas me hakkama saame?"

"Meil on piisavalt. Sa võid ju oma ema raha kotist pisut laenata."

"Kui palju 'laenata'?"

"Näiteks algatuseks...1000 eurot?"

"Ütle, et sa teed nalja! Me ei ole nii rikkad, et mu ema kannaks rahakotis tuhandeid. Lisaks ma ei ole varas nagu sina. Ma ei tee seda. Saa aru, et me alles kohtusime ja ma ei saa panna kogu oma elu sinu pärast kaalule."

"Mina paneksin..."

"Siis tee seda. Jää siia!"

"Sa paned mind väga raskesse olukorda Ria..."

"See on sinu valik." ütlesin ja läksin õue.

Ma otsustasin käia korraks poes. Jake'i juures polnud midagi süüa. Mul oli taskus viiekas ja ma mõtlesin osta midagi tavalist. Nagu näiteks leiba, juustu ja midagi juua. Seekord mitte alkoholi. Just siis kui ma tänavanurgal seisma jäin, et tennisepaelu siduda, ütles keegi mu nime. Ma tõusin püsti ja vaatasin.

"Stan...Mida sa tahad?"

"Rahune tips, ma lihtsalt nägin sind siin ja ütlesin tere."

"Tore on. Nüüd võid uttu tõmmata." ütlesin ja hakkasin edasi kõndima.

Stan haaras mu õlast nii, et ma pidin ääre pealt pikali kukkuma.

"Ria, me peame rääkima."

"Kõik jutud on räägitud."

"Ei. Mul on tunne, et sa oled minust valesti aru saanud."

"Kuidas nii? Sa ründasid mu bestikaid, kõik on üsnagi selge."

"Kas sa mäletad kuidas me suvel koos matkamas käisime kui me lapsed olime. Me sõitsime ratastega mere äärde ja meil oli ükskõik, et me olime nii erinevad. Me olime ikkagi parimad sõbrad."

"See oli ammu. Nüüd oled sa muutunud!"

"Ei ole Ria, lihtsalt ajad on teised. Ma pean meie eest väljas seisma!"

"Räägi mida tahad Stan. Need on kõigest rumalad põhjendused!" ütlesin ja astusin poodi.

Ma üritasin Stani eest minema kõndida poe riiulite vahel ja lõpuks see õnnestus. Jälle suutis Stan panna mu mõtlema nendest aegadest...

"Tere!"

"Tervist!"

"See teeb siis kolm eurot ja kümme senti."

"Palun!"

"Nägemist!"

"Headaega!" ütlesin kassapidajale ja lahkusin.

Mulle tundus, et ma raputasin Stani maha ja ma hakkasin uuesti mõtlema Jake'i ettepanekule. Minna koos temaga tundus justkui seiklus ja avastamine, aga ma ei tahtnud unustada oma eesmärke, mille nimel ma nii kaua püüelnud olen.

*telefonihelin*

"Tsau Mia!" ütlesin vastu võttes.

"Ria, kas sa oled linnas?"

"Jap, ma käisin Lillemäe Maximas just."

"Kas sa saaksid korraks Karli juurde minna?"

"Ikka, aga miks?"

"Dana läks sinna temaga leppima kaks tundi tagasi ja ei ole ikka veel kodus. Ma jäin teda siia ootama." rääkis Mia närviliselt.

"Okei, ma lähen ja vaatan. Ma helistan sulle siis pärast ja räägin, eks?"

"Jah, aitäh sulle. Tsau!"

"Tsau!"

Me jätsime hüvasti ja ma lõpetasin kõne. Karli korter oli siit umbes viiesaja meetri kaugusel. Tal oli oma korter ja ta oli kahekümnekuue-aastane. Algul pidasin seda imelikuks, et Karli sugune mees, (pealegi Danast kümme aastat vanem) Danaga käima hakkas. Karl oli tore mees. Ainult et ta vihkas seda kui mina või Mia Danat kallistasime, eriti kui tema läheduses oli. Ma ei tea miks see nii oli. Ilmselt oli mees lihtsalt armukade.
Ma jõudsin lõpuks kohale. Juba ukse tagant kuulsin ma nii Dana kui ka Karli häält. Ma tegin ukse vaikselt lahti ja läksin sisse.
Magamistoast kostis summutatud karjumist...