Teismelised

Tunded

Välisuks avanes uuesti. 'Võõras' tuli sisse ja Dana ehmus.

"Karl?" kogeles Dana.

"Kullake, miks sa nutad?" ütles Karl imestunult.

"Ah issake! Kas keegi enam koputada ei oska?" sõnas Dana ema ja läks koos teiste pereliikmetega kööki einestama.

"Karl...Sa said haiglast välja? Miks sa ei helistanud?" ütles Dana ikka veel nuuksudes.

"Sa ei võtnud vastu..."

"Anna andeks Karl! See kõik on minu süü!"

"Mis juhtus?"

"Ma lähen teise tuppa ja lasen teil omavahel rääkida." ütlesin ja läksin Dana magamistuppa.

Ma vaatasin ta toas ringi. Viimati siin käies olin vist kümnene. Danal oli väga range ema, kes ei sallinud mind silma otsastki. Lisaks käis Mia tihti Dana juures ja kui ma küsisin kas ma võin ka tulla ütlesid nad alati mingi rumala vabanduse. Dana toa seintel oli palju pilte erinevate inimestega. Mõned neist inimestest olid tuttavad enamusi ma ei teadnud. Iga pilt oli kinnitatud nätsuga seina külge. Ma avastasin, et Dana voodi kohal seinal oli üks näts. Arvatavasti oli seal kunagi pilt olnud. Huvitav miks Dana selle maha võttis.
Ma ei pidanud kaua sellele mõtlema. Vaadates Dana öökapile nägin šokeerivat pilti. Pildil oli umbes 13-aastane Dana ja sama vana Stan. Nad kallistasid ja mulle tundus nagu Stan suudleks Dana pead. Dana ja Stan ei tundnudki siis veel üksteist. Vähemalt minu teada. Dana tuli uksest sisse ja nuttis jälle.

"Karl sai aru, mis toimub...Ta solvus nii hullusti, et ma ei teagi kas me lepime enam kunagi ära!"

"Pole hullu." ütlesin, aga mu mõtted olid mujal. Ma mõtlesin sellele pildile.

"Ria? Pole hullu? Mu elu on läbi! Ma rikkusin oma esimese suhte ära! Võibolla jääbki see mu elu ainsaks suhteks!"

"Niiet sa väidad, et Karl oli su esimene armastus?" küsisin vaikselt.

"Sa ju tead, et mul pole kunagi kedagi teist olnud!"

Ma võtsin kapilt pildi ja ulatasin selle Danale.

"Okei! Me olime Staniga lähedased...me kohtusime Danieli sünnipäeval. Ta oli seal koos oma väikse vennaga." ütles Dana lõpuks.

"Miks sa mulle ei öelnud?"

"Ma ju teadsin, et see oleks sulle haiget teinud. Te meeldisite üksteisele ja mina olen talle lihtsalt ühe öö lõbustus. Ma olen alati olnud Stani tagavara...kui sa saad aru, mis ma mõtlen."

"Stan on vist hull!"

"Et ta mind ka tahab?"

"Ei, aga ta on täielik pervert! Sa oleks pidanud rääkima! Kas Mia teab?"

"Jah."

"Sa ei kujuta ette kui vihane ma praegu olen!"

"Mida mina siis pean tundma Ria? Mu poiss jättis mu maha ja ma olen mingi idika pärast rase!"

Ma ohkasin.

"Kas sulle siis sobib kui ma siia nädalaks jään? Mu ema läks selle Aaroni juurde jälle ja Mia on haige."

"Ma ei tea..."

"Ma mõistan." laususin vaikselt.

"Ei. Ma tean, et sa ei mõista Ria. Sul on hea elu! Sa ei tea kuidas ma pean ennast iga kuradima päev tundma. Mu sitas elus on süüdi kaks inimest. Stan ja mu ema." ütles Dana läbi pisarate.

"Ei Dana. Ma saan aru, et sul on praegu raske. Ma lähen Jake'i juurde." ütlesin kuigi ma teadsin, et Jake elab põhiliselt tänaval.

"Kes Jake on?" küsis Dana.

"Üks tüüp." ütlesin lihtsalt ja kõndisin esikusse.

Ma võtsin nagist oma jaki ning lahkusin. Jake'i sõnad olid olnud segased. Mu esimeseks mõtteks oli minna sellesse majja, kus me esimest korda kohtusime. Nii ma tegingi ja lühikese jalutuskäiguga olin kohal.

"Jake?" hüüdsin aralt.

"Ria?" kostis koheselt vastus.

"Kus sa oled?"

"Üleval."

Ma ronisin teisele korrusele ja nägin Jake'i heintel istumas. Nendel samadel heintel, kus Stan mind ahistas.

"Ma ei arvanudki, et sa mind nii ruttu igatsema hakkad." sõnas Jake muiates.

"Kas sa ööbid täna siin?" küsisin.

"Jah, kuhu mujale mul minna on."

"Kas...kas ma võin täna siia sinuga jääda?"

"Muidugi!" tundus mu ettepanek Jake'i rõõmustavat.

Me sättisime Jake'iga heinad mugavasti voodiasemeks ja leidsime ühe vana vatiteki. Õhtu poole hakkas minema külmemaks ja tuul vihises katusepalkide vahel. Mina olin ainult jaki väel ja ma tundsin kuidas tuul puhus justkui minust läbi.

"Kas sa magad iga päev siin?" küsisin Jake'ilt.

"Ei. Nagu ma ütlesin, mõni päev siin ning mõni päev vaestekodus."

"Või nii." vastasin vaikselt.

Ma olin nii rumal. Selle asemel, et korralikke sooje riideid kaasa võtta võtsin ma mingeid mõttetuid asju. Pesuasjad, mingid õhukesed riidehilbud, kõrvaklapid ja kaks suurt patja. Kui päike loojus läksin 'voodisse'. Jake ütles, et ta läheb veidikeseks välja. Mul oli tunne, et sellest ühest vatitekist ei piisa sooja andmiseks. Ma arvasin, et ma olen kindlasti järgmine päev haige nagu Mia. Pikka aega ei tulnud mul und ja lõpuks tuli Jake.

"Sa värised?" küsis ta mind nähes.

"Mul on külm." ütlesin.

"Muidugi on. Kas sul mingit jopet ei ole?"

"Ei."

Jake tõmbas enda dressika seljast ja ulatas selle mulle.

"Pane peale, äkki on soojem."

"Aitäh." ütlesin ja naeratasin, aga Jake seda pimedas ei näinud.

"Kas ma võin sinu kõrvale tulla?" küsis Jake.

"Ikka."

Jake viskas ennast pikali. Ta tõstis teki ettevaatlikult üles ja keeras ennast minu kõrvale. Ma tundsin ta soojust ja seda imelist lõhna.

"Kas sa arvasid, et see juhtub kunagi?" küsis Jake vaikselt.

"Mis juhtub?"

"No tead, mina ja sina ühe teki all."

"Naljakas küsimus." ütlesin ja punastasin pimeduses.

"Mina arvasin." ütles Jake.

Ma tonksasin teda teki all jalaga ja Jake naeris. Ma ei olnud pahane, vastupidi. Ta pani mind nii nii hästi tundma. Kas see on sõprus...või midagi muud?