Teismelised

Jake

"Ria? Miks sul siidri pudel käes on?!" Stan kergitas mind nähes kulmu.

"Sul jätkub jultumust, et minuga möliseda?"

"Mis ma tegin?"

"Sa petsid mind!"

"Me ei ole suhtes Ria ja sa ei saa mind kontrollida..."

"Miks sa siis koguaeg mind ahistad kui sa mind ei taha!?"

"Ma pole seda öelnud, aga sa ise oled nii tõrjuv ja mul oli vaheldust vaja."

"Vabandust Ria, aga äkki sa läheksid nüüd ära? Hommik on ja..." haigutas Dana diivalikult ja võttis kahe käega Stani ümbert kinni.

Ma keerasin ümber ja kõndisin kiiresti minema.

Ma läksin väikese majakese maja juurde linna ääres. Ma olin siin varemgi käinud kui ma tahtsin üksi olla. Vihaga viskasin ma siidri pudeli kivide peale ja see läks katki. Ma läksin sisse ja istusin väikese puupaku peale. Ma hakkasin nutma. Mitte kunagi ei olnud ma Danaga tülis olnud. Me olime parimad sõbrad juba 6 aastat. See oli minust nii rumal teda solvata. Ma vihkan Stani!

"Hei, sina!"

Ma võpatasin kui ma kuulsin häält mahajäetud majas. Ma vaatasin enda ümber.

"Siin üleval, rumaluke!" hüüdis ta uuesti.

Ma vaatasin ülesse. Laetaladel istus minust veidi vanem poiss. Ta hüppas alla ja istus minu kõrvale.

"Mida sa tahad?" ütlesin talle.

Mu silmameik oli laiali, mu juuksed olid sassis ja mu riided olid räpased. Mul ei olnud tuju, et kellegagi tutvust teha.

"Ma olen sind siin varem ka näinud. Alati üksi."

"Pole sinu asi!"

"Tundub, et keegi pole vist heas tujus?"

"Jäta rahule!"

Ma tõusin püsti ja ronisin teisele korrusele. Kahjuks nägin umbes 5 minuti pärast tema mustade juustega pead üles ronimas.

"Kao minema! Ma ei taha rohkem fuckboysid! Mul on neid juba piisavalt! Ma..."

"Mis fuckboysid? Sa ütlesid, et sul pole kedagi!"

Kui pead oli paremini näha sain aru, et see oli hoopis Stan.

"Kuidas sa mu leidsid?" küsisin ma imestunult.

"Ma tulin sulle järele loomulikult. Ära võta seda nii isiklikult musike...khm...Ria. See bitch arvab, et ta meeldib mulle! Ma kasutasin teda ju ainult eelroana. Sina oled mu pearoog. Sa oled alati olnud."

"Okei okei, see kisub juba imelikuks ja muide see tüdruk, keda sa bitchiks kutsud on mu parim sõber!"

"Isegi nüüd? Kui ta reetis su? Ta ei vääri sind!"

"Ja sina väärid?"

"Kui sa nii arvad?"

"Dana ei reetnud mind! Sa lihtsalt oled selline ilus võrgutaja ja ta langes sinu küüsi nagu minagi. Sina oled süüdi selles, et me tülli läksime ning sa lihtsalt ei saa aru mida sa inimestele teed! Sul pole tundeid, sa oled tundetu!"

"Sa arvad, et ma olen ilus?"

"Näed nüüd! Selline enesekeskne ja isekas sa oledki Stanlew Robert Smith!"

"Mmm see kuidas sa mu täisnime ütled tõmbab mu käima!"

Ma ahmisin õhku. Ta kõndis mulle aeglaselt lähemale. Ma ei saanud aru, mis toimub.

"Mida sa teed?!" karjusin kui ta võttis must kinni ja patsutas mu tagumikku.
Ta ei vastanud. Ta tõmbas mu juuksed selja taha ja läks mu kaelale lähemale. Ta suudles seda. Ma rabelesin, aga ta hoidis mind kõvasti kinni. Ta liikus oma huultega üles poole, suudeldes mind lõuale ja seejärel huultele. Ta üritas oma keelt sisse lükata, aga ma surusin oma huuled kokku. Aeglaselt hakkas ta mind allapoole laskma, hoides minust tugevalt kinni. Vanas taluhoones olid teisel korrusel heinad ja ta lasi mul kukkuda üge heinakuhja otsa. Ta heitis minu kõrvale pikali ja tõmbas mind enda peale. Ma ei suutnud vastu panna. Tegelikult ma pidin tunnistama, et see isegi meeldis mulle. Stan suudles mu laupa ja silitas samal ajal käega mu juukseid.

"Ma teadsin, et sa igatsesid mind. Veelgi enam, sa vajasid mind Ria. Sa tead seda. Miks sa lihtsalt ei tunnista, et sa armastad mind?" sosistas ta mulle kõrva.

"Mis sa teeksid kui ma tunnistaks, et ma armastan sind Stan?"

"Ma arvan, et ma oleksin nõus aksepteerima sinu veidrusi ja sinuga olles tuleks mul arvestada sellega, et ma pean sind kohtlema nagu keskklassi tüdrukule vääriline."

Ma tõusin istukile.

"Ah, et mina olen keskklassi tüdruk ja kõik need, kellega sa maganud oled on kindlasti olnud mingid luksustüdrukud?"

"Ei Ria! Mitte seda. Lihtsalt sa ju oled ma mõtlen teistsugune ja kõik, aga ma..ma...ah ma ei tea miks ma seda üldse ütlesin."

"See oli ilus hetk Stan ja sa suutsid selle ära rikkuda!"

Ma tõusin püsti ja hakkasin alla ronima.

"Ria, tule tagasi! Sa ju tead, et minuga on hea! Tule, ma näitan sulle kui hea ma olen! Ma tahan ju ihu oma ihul tunda!"

Kui rõve, mõtlesin ma. Mida kõike ta endast arvab.

"Ria palun, Ria..."kuulsin ma teda veel hüüdvat.

Mina ei pea olema inimene, kes tema vajadusi rahuldab. Otsigu endale keegi teine, kes on kõrgklassist, et printsi soove täita. Mis iganes, mõtlesin ma.

"Ta on kullakaevaja! Ära kuula ta magusaid sõnu. Sa tegid õigesti, et sa ta maha jätsid."

"Kes räägib?" ehmusin ma.

"Jake on mu nimi."

Ma vaatasin ümber enda ja ma ei näinud kedagi.

"Vaata ma olen siin põõsaste juures!" hüüdis võõras.

Ma uurisin ümbrust ja nägin jälle seda veidrikku, kes üritas minuga enne juttu teha. Ta hüppas tänavale ja kõndis minu kõrvale.

"Ma muide olin terve aja seal..."

*piinlik vaikus*

"Ühesõnaga, ta oli sinu kallim?"

"Ei."

"Sa tundus seda olukorda nautivat. Ma mõtlen vahekorda."

Kui piinlik.

"Ei ma tegelikult ei tahaks sellest suvalise inimesega rääkida, okei?"

"Aga me võime ju teha nii, et ma pole suvaline inimene. Ma võin olla palju enamat."

"Pole vaja."

"Ei ei ma mõtlesin nagu sõbra mõttes."

Me kõndisime edasi ja ei lausunud umbes 10 minutit sõnagi.

"Kuhu me siis muidu lähme?" küsis Jake.

"Koju."

"Me lähme? Ma ei tea kas ma olen valmis sinu vanematega tutvuma."

"Mina lähen koju, mitte sina."

"Me võiks ju pigem kuhugi baari minna? Väiksed dringid, mõnus muss ja meie kahe seltskond. Teeks su tuju paremaks. Mis sa arvad?"

Mulle meenus, et olin emale lubanud 22-ks kodus olla. Kell oli 21.48...

"Ma arvan, et ma..."