Maffiabossi tütar

XLIV OSA

Ma ei suutnud otsustada, kas panna üles või mitte. 
Ma siis lõpuks ikkagi panin. :D 

Lydia

Oli möödunud paar nädalat.

Ning täna, kui Adam mind kontorisse kutsus, sest oli rääkida midagi olulist lõhkes midagi mu sees. Kui muidu see mind ei hirmutaks või noh mind ei hirmutanudki midagi, siis see küll.

Peale pikka vestlust või pigem Adami poolset rääkimist ja minu vaikimist suutsin avada suu.

''Kindel, et muud valikut ei ole?'' küsisin Adamilt, kui majas koos kontoris olime, mina seisin ja uurisin kirja tema aga tegeles millegagi arvutis. 

''Ma ei saa sellest kellelegi teisele rääkida välja arvatud sina.'' sõnas kutt selle peale, mis mind noogutama pani. 

''Kauaks?'' küsisin. 

''Aasta umbes, võimalik, et vähemaks, aga kedagi on sinna vaja, kes oskab mingit korda looda ja inimesi kokku kutsuda.'' sõnas Adam jälle midagi klõbistades. 

''Ja keegi ei tohi tegelikult teada, miks ma sinna lähen?'' küsisin veel. Ta noogutas. 

''Kurat, see on nii keeruline.'' ohkasin vaikselt ning istusin ka toolile lõpuks. 

''Me saame vabalt kellegi leida, kui sa nõus pole, me anname sulle võimaluse selle kõige peale mõelda. Lihtsalt ole aus enda ja meiega. Ära tee midagi, mis on sulle vastu näidustatud.'' sõnas Adam mulle otsa vaadates. 

''Ma tean jaa. Lihtsalt ma ei saa siis teiega kellegagi olla.'' sõnasin ohkega. 

''See on kahjuks jah tõsiasi, et esialgu see võimatu, sest kui sa põrud, siis oleme me olemas, aga kui teatakse, et me sul oleme, siis läheb kõik perse.'' sõnas kutt. 

''Mu ülesanne on siis põhimõtteliselt leida usaldusväärseid inimesi, neid juhtida, olla nende jaoks boss ja vajadusel neile õpetus anda?'' küsisin üle. 

''Täpselt nii.'' noogutas ta jälle. 

''See ei tundu mu jaoks kuidagi keeruline ja ma ilmselt olen nõus, aga vajan veidi seedimise aega ja tuleb mõelda, kuhu ja miks ma lähen, et keegi ei aimaks.'' sõnasin. 

''Selle jaoks on meil juba plaan olemas. Lähed meie sõprus jõugu juurde Venemaale, väljaõppe jaoks ja kogemusi koguma.'' sõnas Adam. 

''Te olete siis kõik minu jaoks läbi mõelnud?'' küsisin. 

''Täpselt nii.'' noogutas ta jälle. 

''Ma annan sulle siis oma vastuse teada, ma hetkel kohe üldse ei tea.'' sõnasin ta poole vaadates. Ta noogutas selle peale ja lisas, et jäägu see meie vahele. 

Lahkusin kontorist ning liikusin alla elutuppa tagasi. 

Jäin hetkeks seisma elutoa ukse juures ning vaatasin, kuidas Simon, Marcus, Lisanna, Colton, Frederic ja Dominic filmi vaatasid. Tundus olevat ''Ted 2'', mis kuulus mu lemmikute hulka. 

Mõtlesin hetkeks selle kui palju häid aegu nendega olnud on, kui paljud nad mind aidanud on ja toeks olnud, kelle nad minust teinud ja millised teistsugused pooled must välja võlunud. 

''No lõpuks ilmusid jälle välja.'' muigas Dom, ta oli mind märganud. 

Naeratasin talle ja läksin istusin ta kõrvele, ta lasi oma käel kohe mu õlgadele vajuda ja tundus end vabalt tundvat. 

Kõik olid õnnelikud, kõik olid terved ja heas tujus. 

Ainult, et ma ei suutnud hetkel kuidagi naeratada ja õnnelik olla, see raske otsus, mis mu hingele külge seoti nagu jala ümber kivi, et põhja vajuda. 

Ma tahtsin vanemaid aidata, sest teadsin, et väga raske on leida usaldusväärset inimest nii, samuti oli näha, kuidas nad mind usaldasid tänu sellele. Nad olid valmis mu jaoks kõik muretsema. 

Teiste jaoks ma lihtsalt läheks Venemaale õppele, kuigi minu tegelik sihtpunkt oli teadmata. 

Nägin, kuidas Fred mind piidles ja suunas pilgu telefonile, vihjates ilmselt, et ma seda vaataks. 

Koukisin enda teksapükste taskust telefoni välja ja nägin, et ta oli mulle sõnumi saatnud. 

Adam rääkis sulle pakkumisest? seisis seal kirjas. 

Jah. vastasin ma talle kohe.

Ta rääkis enne seda mulle ka sellest ja ütles, et ta tahab, et ma sinuga kaasa tuleks, kui sa peaks tahtma minna. tuli vastus kiirelt. 

Ma ei läheks siis täiesti üksi? kirjutasin vastu küsimuse. 

Ei. vastas ta mulle. 

Ma pean veel mõtlema. kirjutasin vastu. 

Täiesti mõistetav, Adam arvestas isegi sellega. vastas ta mulle ja pani telefoni käest ära. 

Sama tegin ka mina. 

Vähemal nii paljugi oli Adam siis nõus minu nimel tegema, samuti Fred, loobudes kogu oma kirest ja soovist tegeleda autodega ja tulla minuga kaasa. Aga samas oli tal võimalik seda tööd teha ka mujal. 

Ohkasin ning süvenesin siis filmi. 

Teadsin, et pidin otsustama, aga hetkel oli vale aeg. 

Hommik on õhtust targem, nagu ikka öeldakse.