Maffiabossi tütar

IX OSA

Lydia 

''Olge palun vaiksemalt.'' sosistasin poistele, kes olid minuga nii väga kaasa tahtnud tulla, kuigi nüüd ma juba kahetsesin, et seda lubasin.

Nad ei suutnud lihtsalt vait olla, iga sammu juures oli jälle kellelgi midagi öelda selle kohta, kas liigume liiga aeglaselt või keegi jooksis talle otsa.

''Trey sa astusid mu jala peale.'' sosistas keegi pahaselt. ''Kurat olge vait või ma löön teid kõiki siin samas oimetuks.'' sõnasin nüüd vihaselt.

Edasised sammud kõik vakatasid ja seda keerulisemaks läks ka meil enda peitmine, kuna neiu oli suundunud mööda mingit täiesti peaaegu, et olematut teed mööda kooli maja taha. Mina isegi ei teadnud sellest lühikesest teest.

Lõpuks kooli taga olles märkasin seal neid, kellega kohtuma ilmselt Lisanna pidigi minema ja seda, mida ma kartsin.

''Mida kuradit?'' kostis Adam. Surusin käe ta suule märgiks, et ta võiks jätkata enda vaikimist ja silmitsesin neiut, kes kõheldes nende kolme juurde seisma jäi.

See oli enne kuulmatu, et ründad kolmekesi ühte isikut.

*

''Ma ju ütlesin, et ärge tulge sinna, kurat küll.. te ikka ei saa mitte ühestki sõnast aru, mida ma teile ütlen.'' käratas Lisanna meid kõiki pahaselt vaadates.

Meie muidugi seisime seal veest tilkudes pilgud maas. Mitte, et see minu moodi oleks, aga hetkel tundus suu kinni hoidmine parem idee, kui selle lahti tegemine. Ausalt.

''Te olete nii võimatud, kas lihtsalt raske oli istuda toas? Kas tõesti?'' küsis ta nüüd natukene tasasemalt.

''Aga sa ei öelnud kuhu sa lähed või kellega sa kokku saad.'' sõnasin, üritades meid kõiki välja vabandada.

''Ma arvan, et sa ei ole endiselt minu ema, et kõik teadma pead.'' sõnas neiu, muidugi mitte halvustavalt, kuid tõsi see oli. Ma käitusin nagu kana ema, ausalt.

''Sorry.'' kostis Adam kuskilt meie kõigi tagant. Ta oli üritanud just ennast kõige varjus hoida. Tema oli see, kes meid kõiki välja andis kah. Oma erilise kaitsvusega, millest ma sain aru, et ta oli mu sõbrannasse siiski sisse võetud ja ei tahtnud mitte kuidagi seda endale tunnistada.

''Sina hoia üldse oma suu seal taga reas kinni.'' sõnas neiu, tundus, et tema silmis oli Adami tase ikka kõvasti langenud, sest ta isegi ei saatnud tema poole naeratust. Huh, vaene poiss. Tunnen kaasa talle, sügavalt. Aga samas, paras kah, ta ise korraldas selle.

''Issand jumal, mida ma teen teiega?'' ohkas tüdruk lõpuks alla andvalt, ta ju siiski ei olnud selline. ''Kasige oma tuppa ja tehke ennast korda.'' sõnas neiu, viibates, et mina siis end vannituppa korrastama läheks.

Nojah, meist keegi ei näinud veest tilkuvana hetkel hea välja.

Kuidas me märjaks saime? Oh, see on lihtne. Samal ajal, kui meie kükitasime ''toredasti'' põõsa taga otsustas ilm, et on tore saata üks vihma lahmakas meile kaela ja noh, tänu sellele me siis märjad olime.

Need targad tibid olid kaasa võtnud vihmavarju ja ilmselt oli Lis ka piisavalt tark olnud, et enne aknast välja vaadata ning see elukas kaasa haarata.

Meie muidugi arvasime, et igaks juhuks ja ei vaadanud isegi õue.

Otsisin endale kapist kuivad riided ning kadusin vannituppa, kus end kuivatasin, näo puhtaks pesin ja juustest liigse vee välja pigistasin. Vahetasin oma riided ja kui tagasi tuppa asutsin, siis ootas mind laua peal topsikus ilmselt kuum tee.

''Ma ei saa aru, miks te pidite tulema? Tegite ainult endale halba.'' ohkas Lisanna. ''Sa läksid nendega kohtuma ja nad ähvardasid. Ma üritasin Adamit takistada, aga ta on nagu reaalselt armunud kutsikas ja jooksis põõsast välja nagu ikka. Me muidugi ei arvanud, et neil võivad kuskil nii nimetatud turvad olla ja noh.. jah.'' ohkasin lõppu.

See oli kõige haledam luure, mida ma olin korraldanud ja tundsin nüüd ennast ka haledana.

Jah, Lydia Faith Jones.. või on parem öelda Vega? tundis end haledana. Täielik ime, saja protsendiline ime. Ma ei tundnud end kunagi haledana. Ma olen siin koolis vähe haledaks muutunud.

''Oot, oot, armunud kutsikas?'' vaatas tüdruk mind kulmu kergitades. ''Oh ära ütle, et sa ei saa aru. Vaata teda. Kas või seda, kuidas ta vabandas ja ei julgenud nägu ka näidata. Kaitses ka sind ja värki. Mis sa siis ise arvad?'' vaatasin näoga nagu ta oleks segane.

Iga üks nägi, millise armunud kutsikana ta käitus. Täielik arusaamatus, kuidas Lisanna seda ei näinud.

''Oh..'' kostis ta ainult.

Nagu tõsiselt on see kõik, mida öelda suudetakse?

Olgu, ma võtan oma sõnad tagasi, kosjakontor on avatud.