Maffiabossi tütar

XXXVII OSA

Dominic

Sulgesin silmad ja üritasin end sellest maailmas välja lülitada. Raske oli vaadata, kuidas nad Lydiat lihtsalt piinasid ja tüdruku silmis paistis abipalve, kuid ta jäi kindlaks ja ei teinud ühtegi häält. 

Soovisin, et teised võimalikult varsti kohale ilmuks ja see kõik lõppeks, hetkesel oleks see lõpp veel positiivne. 

''Noh Dom, ikka ei tule sõnu suust välja või?'' kuulsin Blarki küsimas. 

''Ta ei ütle sulle midagi.'' kuulsin Lydiat sisistamas, mille peale ta Colinilt uue obaduse sai ''Keegi ei küsinud sinu käest hetkel mitte midagi.'' 

Hoidsin lihtsalt suu kinni, sest teadsin, et iga minu vale sõna on Lydiale kahjuks, mitte mulle. 

Nad kasutasid mu suurimat nõrkust minu vastu. 

Colin tõmbas selle peale oma pihalt noa ja nägin kuidas see vaikselt neiu käe juurde liikus, sealt edasi vaikselt üles kaela poole. Hoidsin hinge kinni, et ta ometigi sisse ei lõikaks. 

Lõpuks peatus nuga neiu kaelal ja nägin, kuidas Lydia neelatas. Kutt seisis neiu selja taha ning hoidis kätt täpselt koos noaga nii, et üks liigutus ja oleks kõik, miski ei päästaks enam teda. 

''Okei, okei, ma ütlen.'' ütlesin, ma ei kavatsenud seda küll vaadata. 

''Nii lihtne see oligi,'' naeris Blark ''aga ma kuulan. Kus nad on?'' 

''Nad on Ameerikas, läksid uue jõuguga kohtuma.'' sõnasin, hoolimata Lydia suurtest silmadest ja anuvast pilgust, et ma oma suu kinni hoiaks. 

''Dom.'' sosistas neiu, aga ma ei kuulanud seda. 

''Ma usun, et teate isegi sellest uuest jõugust, nii et pole palju küsimusi.'' sõnasin. 

''Väga hästi teame.'' sõnas Blark muigega ja käsutas Colini kambrist välja ja peagi olid nad ka kadunud.

''Sa oled värdjas.'' käratas Lydia mulle ja oleks ilmselt ka kallale tormanud, aga ta käed ja jalad olid tooli külge kinni seotud, liigagi tugevalt. 

''Ma valetasin.'' pomisesin vaikselt, tõenäosus, et ta kuulis oli väike. 

''Mida?'' kortsutas ta selle peale kulmu. 

''Jah.'' ütlesin. Kes kurat reedab oma enda jõuku? Mitte mina. Maksku mulle see kas või elu. 

''Nad löövad su maha, kui teada saavad. Loll oled või?'' käratas ta nüüd. 

''Las löövad, neil läheb kindlasti päev, et see kindlaks teha, seega peame paluma jumalat ja lootma, et teised teevad nii kiirelt, kui saavad ja on juba avastanud.'' sõnasin Lydiale selle peale. 

''Ja kui neil ei õnnestu see?'' oli ta esimene küsimus. 

''Siis maksan ilmselt mina oma eluga teie päästmise, sest nad teavad, et sa ei tea midagi. Ilmselt sinust saab peibutis, et keegi teine saada, kes teaks.'' sõnasin selle peale. 

''Oh issand.'' oigas tüdruk selle peale. 

Meie vahele kerkis mõneks ajaks vaikus ning kuulasime lihtsalt ümbrust, kuulda oli seina peal tiksuva kella häält. 

Meil kummalgi polnud aimugi, mis oli kell, kas väljas oli pime või juba valge, kas teised juba aimasid mis toimus, kas nad olid kõik selle juba avastanud. Huvitav oli Lisanna käitumine. 

''Tead mis.'' sõnasin äkki. 

''Noh?'' küsis Lydia selle peale. 

''Lisanna käitus veidralt peale seda, kui me su koju tõime.'' sõnasin mõtlikult. 

''Mis mõttes veidralt?'' oli tüdruk veidi segaduses. 

''No nagu, oli kuri ja valmis kõik maa alla tampima, et hävitada kes iganes.'' kehitasin õlgu. 

''Aam, see on ja ei ole uus asi.'' lausus neiu. 

''Mis mõttes?'' küsisin kohe. 

''No me kaitsemegi üksteist suhteliselt palju, olgugi mis on meie vahel. Kui keegi meist kummalegi midagi teeb, siis lööme maha ka. Klapime nii võrd hästi lihtsalt.'' lausus Lydia. 

''Aa see selgitab nii mõndagi siis.'' noogutasin. 

Meie vahele vajus jälle vaikus ning vajusin mõttesse samal ajal Lydiat vaadates. Kahju oli temast, ta nägi kohutav välja ennegi, nüüd oli asi palju hullem. Tõenäoliselt esimene asi oleks arsti juurde minek. 

''Mida sa vaatad?'' küsis Lydia üritades selja taha vaadata, arvates ilmselt, et mu pilk seal. 

''Sind, mul sinust suhteliselt kahju.'' sõnasin veidi muiates. 

''Kuule, aitäh. Mul endal ka on minust kahju.'' sõnas ta vastu.