Maffiabossi tütar

XXXIII OSA

Jeeeee uus osa! :D 
Nii nüüd võin nii palju öelda, et enne 18.juunit ei tule uut osa kindlasti. 
Hope you like it! 

Dominic

''Lydia, kas sa..'' astusin neiu tuppa, kust vaatas vastu hoopis tühi ruum ja rõduuks, mis tavaliselt suletud veidi praokil ja sealt tulev tuule hiil liigutas õhulist kardinat. 

''Kutid, Lydia on läinud.'' hõikasin alla ja vastas toast välja tulev Lis vaatas mind üllatunult. 

''Sa ei tea midagi?'' küsisin talt. ''Ta ei räägi minuga enam suht üldse, vähemalt 2 pool nädalat pole me sõnagi vahetanud, on suurema osa ajast oma toas.'' vastas neiu murelikult. 

Adam oli selle ajaga trepist üles jõudnud. ''Helistasid?'' küsis ta. ''Kohe teen seda.'' sõnasin Ly numbrit juba valides. 

Peale mõnda kutsumist vastas telefon. 

''Jah?'' kostus tuimalt teiselt poolt telefoni. 

''Lydia, kus sa oled?'' küsisin kulmu kortsutades. 

''Oi, isa sina või? Kuule ma mõtlesin, et veedan veidi aega, ma siiski suur tüdruk juba. Tänan muretsemast, võid magama minna.'' vastas Lydia ise naerdes. 

''Räägi edasi, ma jälitan telefoni.'' sosistas Marcus kaugemalt. 

''Lydia, mis sul viga on?'' küsisin. 

''Mul pole aega sinuga rääkida. Ela oma elu.'' käratas neiu vastu. 

''Tõsiselt ka.'' olin veidi segaduses. Ta polnud kunagi tujukalt käitunud. 

''Ah käi perse värdjas.'' sõnas neiu ja lõpetas kõne. 

''Isegi ma kuulsin, mida ta rääkis.'' sõnas Lis vaadates mulle otse, ise šokis. ''Leidsid kus ta on?'' küsisin nüüd Marcuse poole vaadates. ''Jah, sain õnneks kätte. Ta on vana lennujaama juures, see mis linna ääres on.'' sõnas kutt. 

''Lähme.'' ütlesin taskutest võtmeid otsides. ''Lis, sa jää palun siia, igaks juhuks, me paneme maja valve alla ja käseme kellelgi koos sinuga olla. Kes teab, mis plaanid on või mis värk toimub. Teeme nii? Ma ei taha, et sinuga midagi juhtus.'' kuulsin Adamit neiule seletamas. 

Tüdruk vastu ei vaielnud ning läks elutuppa istuma. 

Ma juurest sõitsime ära lausa 4 autoga, kõik rahvast täis, kuid autod õnneks olid sobivad selleks, kui peaks lennujaama juures kiirendus olema on kergem seltskonda sulanduda. 

''Lisa kiirust.'' sõnas Adam mu kõrval. ''Ma ei saa, me ei saa riskida sellega, et ment meid vahele võtab, raiskab rohkem väärtuslikku aega, kui normaalsel kiirusel sõita.'' sõnasin. Õnneks jäi kutt mu vastusega rahule. 

Terve tee, mis oli üle poole tunni pikk oli autos vaikus, aga samas närvilisus. Eriti Lydia käitumise pärast. 

Peatudes lennuvälja juures oli see täis tihedalt rahvast ja juba oli kaugelt näha tuttavat nägu, Fred'i. Hoidsin pöialt, et neiu oli koos temaga. Surusime oma närvilisuse alla. 

Sõitsin täiega platsile, tossutades veidi kummi ja parkides siis auto ära. Autost väljudes tervitasid mõned tuttavamad ja mõned võõramad näod. 

Sellele ma ei süvenenud, pigem oli minu sihiks Fred, et temalt midagi teada sai, peagi ka ta leidsin, sest mees oli võtnud suuna meie auto juurde. See oli tavaline. 

''Sa midagi Lydia kohta tead?'' kostis mees esimese asjana, kui ma suu avadagi jõudsin. ''Ei, tahtsin just sama küsida. Tema telefon näitas, et on siin kuskil, aga kahtlen.'' vastasin. 

''Ma nägin teda hetkeks mingi kambaga koos, nad läksid lennujaama hoone poole. Ma sellepärast mures olengi,'' sõnas Fred ohates ''aga ma praegu pean minema, andke teada, kui ta leiate ja ma jälgin ka ümbrust.'' Nii ta ka kadus asju edasi ajama. 

''Adam, me lähme Marcuse ja Simoniga hoone juurde vaatama, mis toimub, sa hoia siin silma peal asjadel. Diil?'' vaatasin ma Lydia venna poole, kes nägi välja nagu tahaks vastu vaielda, kuid sellegi poolest nõustus. 

Vähemalt ta mõistis lõpuks, et hetkesel juhul on lihtsam lasta meil asjaga tegeleda ja neil, keda Lydia rohkem usaldab. Neiul oli märgatavalt vähenenud usaldus Adam'i vastu. See ei üllatanud ka mitte kedagi. 

''Teil relvad on kaasas?'' küsisin, mõlemad liikmetest noogutasid. Nii siis võtsimegi sammu hoone poole, kus tundus täielik vaikus olevat. 

''Ma kardan, et keegi on talle midagi teinud.'' sõnas Simon, kelle poole vaadates oli pilk eriti kõhklev. ''Loodame palun parimat.'' sõnasin kulmu kortsutades, kuigi sisemuses teadsin, et Simon'il on ilmselt õigus. 

Lennujaama juurde jõudes hoidsime maja seinade ligi ning lähenesime ainsale sissepääsule, mis läbikäidavaks oli tehtud. 

Majas sees olles tundus asi juba veidi kahtlane või vähemalt mingi meel ütles, et me ei ole siin üksi ja kui isegi Lydia on siin, siis lisaks temale veel keegi. 

Hoones ringi liikudes olime vaiksed, relvad käes ja kuulasime igat võimalikku heli, mida kaugelt kostuvate auto kiirendus helide ja valju muusika taustal oli kuulda. 

''Kuradi eit, ole vait..'' kostus ühel hetkel ühe ruumi lähistel olles. ''Kuulsite?'' vaatasin poiste poole ja mõlemad noogutasid. 

Uksele lähemale hiilides muutus jutt arusaadavamaks. 

''Oli sul vaja selline keeruline asjandus sebida või?'' küsis üks teiselt. ''Kurat vaata kui kena tšikk, pealegi kaua ta ikka jaksab. Varsti saab läbi tõmmata ja minema minna.'' sõnas isik vastu. 

''Kutid, mul on tunne, et ma tean selle inimese häält.'' sõnasin, Marcus noogutas ''See on Iyves.''

''Appi, aidake..'' oli kuulda üli vaikselt nende kahe vaidluse taustal. Tundsin kuidas viha minus kasvas ja käsi rusikasse tõmbus. ''Rahune Dom.'' pani Simon mulle käe õlale, mis pingeid alla võttis, aga mitte palju. 

''Lendame kohe peale.'' ütlesin ning nii läkski. 

Marcus lükkas ukse lahti, tüübid, kes olid juba vaikselt valmis enda meelest väga õiget tegu tegema seisid ehmunult paigal. Mina lasin ühele kuuli jalga ning teine jäi Simon'i jaoks, sest too pistis uksest välja jooksu. 

Neiu keda ma ei lootnud kunagi nii abitult näha, nüüd oli seda. Tõmbasin automaatlselt seljast oma dressika ja läksin neiu juurde pannes selle talle ümber õlgade. Ta puikles esialgu, kuid mõistes, et tahan head lasi dressika ilusti selga panna. 

''Dom, anna andeks.'' sosistas ta vaikselt, mis lihtsalt murdis mu südame. See oli nii vaikne, nii haavatav. ''Tule, lähme ära siit.'' sõnasin neiut toetades. Ta suutis kuidagi end minu najal püsti ajada, kuid seda mitte kauaks. 

Võtsin ta kiire liigutusega sülle ja suundusin majast välja Marcus mul kannul. Ukse juures tuli meile vastu Adam ja Simon, teised ootasid autodega mitte uksest väga kaugel. 

''Mida kuradit?'' oli Adam'i esimene reaktsioon. ''Kus see teine tüüp on?'' küsis ta selle peale. ''Ruumis.'' sõnasin peaga suunda näidates. 

''Kus te teise tüübi panite?'' küsisin. Simon vaatas korra auto pagasiruumi poole ja see oli piisav. 

Panin Lydia ettevaatlikult auto peale ja istusin ise ka autosse. Neiu vajus kohe mu külje alla magama. 

''Mis nendega saab?'' küsis Marcus ette istudes. 

''Mitte midagi head.'' sistasin läbi hammaste.