Maffiabossi tütar

IV OSA

Lydia

''Tänks issi, sa oled parim.'' kallistasin oma isa võttes ta käes enda kalli auto võtmed. ''Ära siis sellega lollusi korralda.'' vaatas ta mind altkulmu pilguga. ''Muidugi.'' noogutasin. ''Ole tubli!'' kallistas ta nüüd ise mind ja istus autosse, mille juhiks oli emps.

Teate, tegelikult mulle isegi meeldis see koht, sest siin ei olnud nad mulle nii lähedal, nad pidid selleks ligi 4 tundi sõitma, et saada mind näha ja vaevu nad seda igapäev hea meelega teha tahavad.

''Nii, nüüd tagasi tuppa.'' müksasin Lisannat, kes hullunult mu Mustangi vahtis.

''Vinge auto.'' kostus seljatagant. Keerasin end ümber ja kohtusin selle sama noormehega, kes oli mind söökla juures kallistanud. Ta lõug ei olnud erilist paisteski. ''Ma tänan.'' noogutasin talle.

''Lis, lähme sätime edasi.'' sõnasin neiule, kes meile pilgud keeranud oli. Ta noogutas ja nii me ka tegime jättes noormehe, kes ma sain aru, et oli Adam meist maha autot vahtima.

''Mida ma siis lõpuks selga panen?'' vingusin juba viimased tund aega. ''Ma ütlesin, et pane need teksad, kontsad ja see pluus.'' turtsatas Lisanna. Vaatasin tema valitud paari, mis tundus perfektne, aga samas mitte piisavalt.

''Sellest on midagi puudu.'' vingusin edasi nagu mul tavaliselt kombeks oli.

Tüdruk viskas pilgu riiete hunnikule, mis natuke eemal oli, kus minu, kui ka tema riided segamini vedelesid.

''Ma tean.'' sõnas ta rõõmsalt kõndides selle juurde tõmmates sealt kuskilt vahelt välja mustas toonis nahktagi, mis tundus perfektne valgete teksade, beeži avara topi ja mustade killer kontsade juures.

''Sa oled parim.'' naeratasin tüdruku kaela ümber käsi põimides ja teda tugevalt kallistades.

Uskumatu, et Lisannast oli saanud mulle nagu õde. Väga vähese ajaga ning see oli seda ka väärt.

''Davaj, riided selga ja minekut.'' naeratasin ma neiule uhkelt haarates voodilt oma riided ning hõivates vannitoa enne teda.

Olime mõlemad saanud selga enda riiete komplektid, end puhtaks küürida, meikida ja lõhnastada ning asusime majast välja suunduma.

Pilgud, mis meid saatsid olid tihti peale pahaks pandavad, eriti õpetajate omad ning direktrissi, kelle nime ma endiselt ei teadnud ja ei suvatsenudki ise uurida.

Ei olnud minu asi.

Jõudnud majast välja blokeeriti meie tee sootuks ning saatsin pahaks pandava pilgu kolmele tibile, aga kas nemad loobusid? Kohe kindlasti mitte. Nad olid liiga kinni nendes viies mehes.

''Ma ütlesin, et hoia eemale.'' sisistas neiu enda sõrmega vehkides.

''Ega ma ei tahagi midagi, tema tuli mind kallistama, sai vastu lõugu. Tuli midagi ütlema, ülbasin. Kiitis mu autot, olin natukene viisakam ja tänasin. Mida sa veel tahad? Ma teda ju ometi kooma küll lööma ei hakka, veel vähem põhjuseta.'' turtsatasin talle vastu tahtes temast mööduda, aga nad seisid meie teele ette.

''Me mõlemad teame, et sulle meeldis see kallistus, sa tahad teda kõigest väest ja su auto, see on stiilitu.'' irises ta edasi. ''Ütle veel kord, et mu auto on stiilitu ja sa hakkad varsti enda küüni ja luid kokku kleepia.'' ülbitsesin talle vastu, see oli juba liiast.

''Su auto on STII-LI-TU.'' sõnas ta enda näppu nüüd juba mu nina all vehkides.

Väänasin tema käed talle kiirelt selja taha ja surusin ta kiirelt vastu kruusateed.

''Appi, aidake.'' kriiskas ta kiledalt, mis mind nina krimpsutama pani. Kuulda oli kuskilt lähemalt naeru kihinat.

''Hoia oma lõuad kinni barbie ja su elu on palju parem.'' laususin ning lasin ta lahti, tõustes oma kükkis asendist ja kõndides koos Lisannaga suvalt edasi, kes oli tegelenud nii kaua 2 teise neiuga, kes otsustasid temaga plõksima minna.

''Korras?'' küsisin. ''Rohkemgi, kui korras.'' lausus neiu pisut tundetult vastu. ''Nii, et siiski ei ole?'' küsisin üle. ''Jah, nad ajavad närvi mind ja hõõruvad asju, mida ma ei taha mulle nina alla.'' sistas neiu, kui olime mõlemad autosse istunud.

Ennist ta oli õnnelik ja elevil, nüüd peaaegu, et vastand. Ainult natuke oli ta silmis näha soovi kuhugi sõita.

''Sa oled jätnud mulle midagi rääkimata?'' küsisin teda vaadates ja hiljem tõstes pilku auto esiklaasist välja ning käivitades masina.

''Tegelikult jah. Palju.'' sõnas neiu. ''Ma peale ei käi, sa ei pea rääkima, aga ma ei oska millegi eest sind kaitsta, kui ma ei tea, mis toimub.'' sõnasin. ''Mind ei ole vaja kaitsta.'' raputas ta pead. ''Kui see sul tuju ära viib, siis ma teen ükskõik mida, et nad oma suu kinni hoiaksid.'' sõnasin teed jälgides ja hiljem parklast välja sõites.

''Mulle meeldib Adam, väga. Juba peaaegu, et 5 kuud ehk ajast, mil ta siia saabus. Kuid on piirid, mis ei võimaldaks mul isegi üritada ja mõtted, mis...ma ei tea'' vastas neiu teed tuimalt jälgides.

''Kui nemad sind keelavad, siis ära kuula neid. Tee seda, mida sa tahad. Kui nad sind puutuma peaks, siis nad kirjutavad lihtsalt surma lepingule alla.'' sõnasin.

''Asi ei ole ainult neis, asi on ka minus endas.'' sõnab tüdruk pead kuklasse ajades.

''Täpsemalt?'' küsin tema poole pilku keerates.

''Enne, kui mu poiss-sõber mu maha jättis vägistas ta mu. Nemad, need kolm tibi, said selle kuskilt teada ja rääkisid neile edasi. Ma omasin 3 kuud silti ''Lits'' kuni nad mu rahule jätsid, kuid lubasid selle uuesti teemaks tuua, kui ma peaks Adamile lähemale astuma ning ilmselt Adam arvab, et ma olengi seda.'' rääkis tüdruk.

''See on ebanormaalne. Sind vägistati ja sa oled lits, sa ei saa seda olla.'' ägestusin. Need kolm olid lollimad ja värdjalikumad, kui ma arvanud olin.

Keerasin teelt paremale kuigi ma ei teadnud kuhu see üldse viis, kuid tahtsin nii kui nii linna tundma õppida.

''Mina ei saa midagi teha, uut kõlakat ma ka ei taha ning sinna see asi jääbki.'' vastas neiu õlgu kehitades.

''Ei jää. Mina ei lase sellisel asjal siin juhtuda.'' turtsatasin pahaks pandavalt. ''Me mõtleme plaani ja saame neist jagu. Nad hakkavad lihtsalt ise soovima, et seda kõike, mida nad tegid, et siia sattusid ei oleks juhtunud.'' lisasin veel jutu lõppu.

''Kuidas sa suudad olla nii bitch, kuid samas nii hooliv, toetav, sõbralik ja usaldatav?'' vaatas neiu mind.

''Ära küsi..'' naersin ma vaikselt, sest ega see üllatas mind ennastki endiselt.

Ma võisin ühel hetkel olla tavaline neiu, teisel hetkel selline mõrd, et sa minuga tutvuda ei olekski tahtnud.

Samas ma valisin inimesi, keda ma lasen enda lähedale või enda kõrvale, ma ei lasnud neil otsusada, kas nad saavad mu ellu või mitte. Mitte, et ma nüüd neid sundinud oleks, aga lihtsalt, kui keegi end mulle peale surub, siis oli tal üks tee.

Lisanna oli näide sellest, et ma valin isikuid. Ma nägin temas esialgu nohikut, aga ta mõtetes oli hoopis midagi muud ja süda tegelikult murtud. Tundsin temas oma õde ja head sõbrannat, hoolimata, et me teadsime heal juhul paar päeva.

Kuid see oli minu elu, minu tee ja minu valikut.

Ma ei lasknud teistel enda eest valida ja otsustada ning see kellelegi ei meeldi.

See nagu ei käiks koos kõlla meie maailmaga ja see ei sobi siia paljude meelest.

Ning sellepärast ma hetkel siin olengi, kus olen.

Kuid mina ei anna alla, inimesed peavad nägema, et maailm ei ole must-valge, vaid on kirju ja me kõik oleme erinevad.