Maffiabossi tütar

X OSA

Lydia

Ärgates oli tuba valge ning Lisannast ei olnud mingit märki.

Viisin pilgu kellale ja see näitas kaheksa hommikul, kergitasin kulmu. Kuhu tüdruk nii vara läinud oli?

Ja siis tuli mulle kohe meelde, et hommikusöögile. Muidugi, mind ju ei aeta üles, kuna olen nii halb inimene, kui ma ise ei ärka.

See meenutas kohe mulle ähvardust, mis ma olin mõned päevad tagasi hommikul tüdrukule ette visanud.

Kui rääkides tundidest, siis ma sain vabastuse, kuna ma pean täna pakkima, et homme kella kümne ajal nelja tunni tee kaugusel lennuväljal olla.

See tähendas ainult seda, et ma pidin ärkama juba kell viis või paremal juhul pool kuus, arvestades, et mul on täiesti ükskõik, mis ma selga panen.

Keerasin voodis teise külje ja hakkasin just uuesti unne suikuma, kui käis vaikne klõps, uks avanes, sulgus ning voodi, mis kuulus Lisannale krääksatas vaikselt.

''Ma tean, et sa oled üleval.'' kostis ta asetades midagi enda öökapile.

Keerasin end nüüd teisele küljele ja vaatasin teda.

''Kui sa magad, siis sa näed peaaegu nagu surnu välja, kuna üldse pole aru saada, et sa hingad. Kui oled üleval, siis hingad märgatavalt, et isegi ukse juurest on seda märgata.'' sõnas ta.

''Ossa, sa oled midagi juba minust õppinud.'' naersin selle peale ning ta viskas mulle ühe tulipunase õuna.

''Ega ma lumivalgeke nüüd ei ole.'' mainisin õunast ampsu võttes. ''Ja mina ei ole kuri võõrasema.'' lausus ta.

Lõkerdasime natukene aega niisama naerda ja hakkasin tema toodud õuna korralikult sööma ajades end voodist püsti.

''Tead, täna peab pakkima hakkama.'' sõnasin ning Lisanna vaatas mind näoga, kust võist välja lugeda you-don't-say. Muigasin ainult selle peale ja Lis kehitas õlgu.

Õunaga lõpetanud viskasin südamiku laua all olevasse prügikasti ja kõndisin kapi juurde, et endale midagi ka selga leida.

Ma lihtsalt eelistasin magada pesus või mõne eriti suure pluusiga, mida mul hetkel käepärast ei olnud - tegelikult olid kõik juba mustad ning vajasid pesemist.

Kostus koputus ja hõikasime, et nad ei tuleks sisse, kuna ma olin peaaegu, et paljas.

Mitte, et ma nüüd enda keha pelgaks või kardaks poiste ees olla, aga ei tahtnud endast nii litsilikku muljet jätta ja igaüks ei väärinud mu kehailu nägemist.

Viis minutit hiljem olin saanud jalga tume sinised teksad ning musta pluusi, mille seljale oli maalitud ingli tiivad. Üks mu lemmikuid pluuse. Tõmbasin jalga ka sokid ning lubasime poistel siseneda, mida nad suurima hea meelega ka tegid.

''Tunnis ei peaks olema?'' uurisin. ''Me tuleme ka ju homme ja meil on ka vaja pakkida.'' sõnas Adam tibilike liigutustega, mis pani mu peatumatult naerma. Ta oli ikka täielik komöödia tegelane.

''Kust sa seda liigutust õppisid?'' küsisin naerdes, kui ta taas kord mängis, et viskab juuksed üle õla. ''Oma sõbrannjelt, tegelikult õelt nagu.'' lausus ta ja mätsutas hetkeks suud.

Naersime kõik laginal ning õnneks lõpetas Adam selle lolluse varsti.

Kõige juures oli naljakaim see, et ta kõndis nagu part, mida ta nimetas kontsadega kõndimiseks. No jah, kui nii, siis nii.

Rääkisime peaaegu kaks tundi niisama juttu tühjast tähjast, kui otsustasime Lisannaga puhvetisse mingit näksi ostma minna. Saatsime poisid ära oma tubadesse pakkima ja õhtul viie ajal lubasime ühises puhketoas kokku saada.