Maffiabossi tütar

XIV OSA

Lydia 

''Kuhu lähed?'' uuris Adam, kes oli märganud minu vaikset välja hiilimist ning mille ta suurima heameelega ära rikkus.

''Sa ei ole mu ema või isa.'' sõnasin kindlalt ja tõmbasin ka enda teise musta ketsi jalga.

''Jah, aga ma lubasin sinu järele vaadata.'' sõnas ta seinale toetudes ja jälgides mu tegemisi.

''No, ma ei ole nüüd 7 aastane ka enam. Ma olen 18 seega ma ei vaja endale lapsehoidjat. Tänan muretsemast kallis venna.'' kinnitasin talle ning võtsin nagist enda autovõtmed.

''Ma.. tegelikut me tuleme sinuga kaasa.'' sõnas ta kindlalt, mis tuli nüüd küll mulle väga vastumeelselt.

''Unista ainult, et saad minuga kaasa tulla. Sa kaotad mu enne silmist, kui sa rada vahetada jõuad.'' kinnitasin talle.

Ma ei vajanud enda kannule lapsehoidjat, hetkel minu jaoks olematu naljasoonega jobu, mingit erilist matšot, nuhkijad ja veel mingit kolme tegelast, kellest kaks tundusid varjatud turvad olevat.

''Selge, sa lähed võidusõidule eks?'' küsis ta endas endiselt nii kindel olles, et see mul lausa südame pahaks ajas. Muidu seda ei juhtunud, aga hetkel, kui mul oli halb tuju, siis see lihtsalt ajas seest keerama ning tahtmise talt selle kindluse välja taguda.

''Ei, ma ei lähe võidusõidule, juba sellepärast, et ma ei tea, kus siin need toimuvad.'' sõnasin, kuid ma valetasin. Mul oli piisavalt tuttavaid ja ka lihtsalt sõpru, kes olid saanud teada minu Hispaanias viibimisest, olles valmis mu kohe üle tulema vaatama ning sõitma tirima. Ka Frederic oli olnud end valmis seadnud ja ootas mind tänava lõpus olles valmis mind juhtima uuele võidusõidule, mis hakkab mitte vähem ega ka rohkem, kui tunni pärast.

''Ära pea mind lolliks.'' kostis ta.

''Ma ei peagi sind lolliks pidama, juba sellepärast, et sa oled seda.'' nähvasin talle vastu keerutades autovõtmeid näppude vahel.

''Okei, mida iganes. Arvesta, et mina sind sinu jamadest päästma ei tule.'' ütles ta.

''Keegi pole pidanud mind minu jamade puhul päästma tulema, kuna ma saan oma jamadega koguaeg ise hakkama. Maksku see mulle kas või elu.'' kinnitasin talle, avades välisukse ja sulgedes selle lipates enda auto juurde, mis garaaži ukse ees seisis.

Peagi olin autos ning väljusin eriti suurest ja uhkest hoovist kihutades tänavalõppu, kus ma juba tuttavat isikut nägin, ta ei olnud üksi, vaid temaga oli ka Colin.

Peatusin seal andes peaga liigutuse, mis neid autosse lubas. Frederic istus minu kõrvale ette ning Colin taha.

''Miks nii kaua siis läks? Mina teadsin, et Lydia on täpne tüdruk.'' naeris Colin tagaistmel. ''Col hoia parem suu kinni, kellegil on paha tuju.'' sõnas Fred.

''Kust sa seda võtad? Sa pole temaga isegi sõna rääkinud.'' kergitas isik kulmu. ''Ta on üleni mustas. Tema riietest saab alati nii mõndagi teada.'' sõnas mees naerdes.

Jap, Frederic teadis mind suht hästi. No, ma lihtsalt tuletan meelde või kui ei ole maininud, siis mainin, seda nüüd. Teadsin teda juba vist siis, kui olin kümne aastane. Ta oli mu isa.. tähendab, tädi mehe töökaaslane, kellega onu hästi läbi sai ning ta meil alatasa külas käis.

''Selge bossid.'' sõnas Colin tagaistmel ja Fred hakkas mu elavaks GPSiks.

*

Kuskil kakskümmend minutit hiljem olime peatunud lennuväljal, mis oli täitunud autodega. Olin ka rohkem täis lennuvälja näinud, aga peab tõdema, et ega sellelgi väga viga ei olnud ning võimalusi uuteks tutvusteks oli suur.

Väljusime kolmekesi minu autost, kui olime suutnud läbi rahvamassi kihlvedude koguja koha lähedal peatuda.

Mõnigi tervitas Fredericu ja juba tiriti ta erinevate asjadega juttudesse.

''Ma pole sind nii ammu näinud.'' naeratas Colin. ''Ja mina olen või?'' muigasin. Frederic ja Colin olid suutnud sõidu ajal ka mu tuju ära parandada.

''Tead, sa võiks ka täna sõita.'' naeratas noormees. ''Ma tegelikult selleks siia tulingi, et endast viha välja kihutada.'' naeratasin talle.

''Ma lähen panen su siis loosiga kirja?'' uuris ta mult naeratades. Noogutasin talle ning istusin enda autosse.

Sõitsin stardi juures oleva väikse saba taha ning jäin ootama oma korda milleks ei läinud just eriti kaua aega.

Käivitasin auto ja sõidutasin masina start-joone taha.

Kerisin enda poolse akna alla ning Colin seisis seal. ''Sulle tuleb Dominic Lorenzo. Ta on kõva sõitja, aga usun, et sa teed talle pähe.'' sõnas noormees.

''Mida? Dominic Lorenzo? Mida tema siin teeb?'' kraaksatasin välja.

''Ta käib peaaegu, et igal võidusõidul, mis siin toimub. Ma olen suht koguaeg Fredericuga kaasas. Tead sa teda?'' sõnas Col ja vaatas mind üllatunult.

''Jah, ta on mu venna sõber ja täielik jobu.'' kostsin selle peale.

''Blark pidi ka jobu olema.'' sõnas noormees kulmu kergitades. ''Ja sellepärast ma ta hiljuti maha jätsingi.'' sõnasin naerdes. ''Tohhoh, sellest ei olegi keegi rääkinud.'' kostis Colin selle peale. Mu vastane ei olnud ikka joone taha jõudnud.

''Jah, sest Blark ei taha enda süütut ja suurt mainet kahjustada. Teda ju ei jäta keegi maha, tema jätab kõik maha. Nüüd tuli üks kena neiu ja jättis ta maha.'' sõnasin. ''Sa oled ikka täielik egoist.'' naeris Colin.

''Okei, su vastane saabus. Edu sulle siis temaga ja vaata, et ikka võidad.'' sõnas ta noogutades.

Ta tõmbus tagasi ning mina kerisin akna tagasi ülesse. Tavaliselt sõlmitakse enne seda kokkulepe mille peale mäng on, aga mina ei kavatsenudki akent alla kerida ja temaga rääkida, vaid tahtsin teda lihtsalt põrumas näha.

Keerasin muusika valjemaks lastes sellel endast nüüd läbi käia ja nautisin seda.

Hetk hiljem kõndis mingi tibi meie ette ning kujutasin ette, kuida Dominic hetkel teda mõtetes täiesti paljaks riietab. Hea, et ta paljalt meie ette astuda ei tahtnud.

Vajutasin hoogsalt gaasi olles valmis kohalt liikuma.

''Sa ei võida mind.'' ütlesin endamisi ning kihutasime mõlemad koha pealt ära.

Lasin ta esialgu ennast juhtima nägemata suurt vaeva, kuid mõned meetrid enne lõppu vajutasin gaasile ja kihutasin täieljõul temast mööda ületades finishi-joone.

Muigasin.

Keerasin tee lõpus ära ning sõidsin ringiga tagasi lennuväljale, kus väljudes mind juba õnnitlused loopisid ning Dominic jahmunult koos Adami ja teistega eemal seisis.

Kõndisin lõbusalt naeratades nende juurde, sest tema võitmine oli mu halva tuju ära viinud.

''Ma ei teadnudki, et sa sõidad ja holy damn shit, et nii hästi. '' kostis Dom. ''Päris hale oli naiselt pähe saada või mis?'' küsisin muigega. ''Ma ütlesin, et sa lähed võidusõidule.'' kostis Adam. ''Ma arvan, et iga asi, mida ma teen ei puutu sinusse.'' sõnasin kulm kortsus.

''Okei, rahu rahu lilleke.'' muigas Adam. ''Vähemalt mu õde ei ole mingi äpu, vaid vinge seksikus ise.'' sõnas ta lisaks.

''Ütle seda veel kord, see kõlas hästi.'' sõnasin ma.

Kõik naersid. 

Nii lihtne minuga ära leppida oligi.