Maffiabossi tütar

XXXIV OSA

Ootan teilt igasugust tagasisidet, see motiveerib täiega kirjutama! :3 
Ja lisaks sellele ka, et võib kirjutada ka mulle sõnumitesse, kui miski huvitab! Muidugi ma ei räägi ette, mis jutus toimuma hakkab, aga sellegi poolest, kes teab. :D 

Dominic

Kodu juurde jõudes Lydia magas liiga sügavalt, et teda äratada. Võtsin ta taas sülle ja viisin ta enda tuppa voodisse. Sättisin peale teki ja liikusin alla, kus teised askeldasid ja kätte saadud pättide üle arutlesid. 

''Mis teeme siis nendega?'' küsis Marcus. ''Viime baasi ja seal vaatab edasi. Tahaks teada, mis kuradi ajudega nad seda tegid. Ei usu väga, et see juhuslik on.'' sõnas Adam. 

''Ma tahaks mõlemad lihtsalt kasti lüüa.'' pomisesin vihaselt. 

''Sellest hetkel suurt kasu ei ole, ei sulle, meile ega ka Lydia'le.'' sõnas Simon. 

''Mis Lydia'ga on?'' küsis äkki Lisanne. ''Ta magab oma toas. Aga parem ära teda hetkel segama mine, ta on omadega läbi.'' sõnasin neiut vaadates. 

''Kus ta oli? Mis juhtus?'' oli neiu segaduses. ''Ta oli lennujaamas mingis ruumis, tüübid üritasid teda ära kasutada.'' sõnasin kulme kortsutades. ''Mis asja? Tõsiselt?'' oli tüdruk šokis, kuid samas ärritunud. 

Noogutasin. 

''Värdja kari, selle eest nad maksavad.'' pomises tüdruk üle huulte ja tatsus üles tuppa. Vaatasime poistega üksteisele veidi segaduses otsa, kuid kehitasime õlgu. Tüdrukud. 

''Peaks nad tõesti ära sinna viima, kell on ka palju ja siis saaks kõik magama ka lõpuks.'' sõnas Adam. 

Kõik olid sellega päri. 

Adam läks Lissy'ga rääkima ja meie nii kaua läksime ära autodesse. Otsustasin ka helistada Fred'ile. 

Telefon vastas kohe peale esimest kutsumist, kostus kindel ''Räägi.'' 

''Leidsime ta lennujaama hoone seest, mingid tüübid üritasid teda ära kasutada, me jõudsime väga õigel ajal. Üks tüüpidest oli Iyves Santer, teist üritame kindlaks teha.'' sõnasin asja lühidalt kokku võttes. 

''Kus need tüübid on?'' küsis mees selle peale. 

''Meiega, viime nad baasi ära ja üritame teada saada, miks seda tegid, olen kindel, et asi pole juhuslik.'' sõnasin mõtlikult. 

''Ma tulen sinna.'' sõnas mees. 

''Olgu, aga tee siis ruttu.'' sõnasin, vastus kostus häguselt ''Jah.'' ning kõne lõppes. 

''Fred tuleb ka.'' sõnasin kuttidele, kes autos olid, nemad ainult noogutasid selle peale. 

Peagi istus ka Adam autosse Lis temaga koos. ''Me jätame Lydia üksi siia nii või?'' olin natukene segaduses. ''Ma panin uksed lukku ja maja valve alla. Jätsin numbri koos uue telefoni ja tema numbriga kapi peale ja Lis kirjutas kirja ka nii nagu õigeks pidas, kuhu lähme ja kus oleme.'' vuristas ta ette. 

Noogutasin ainult selle peale. ''Vähemalt sedagi, mulle küll ei meeldi, et ta üksi on.'' sõnasin. 

''Kui pikaks läheb, siis saad siia tulla mingi aeg, et kontrollida, kas kõik normis ja nii.'' sõnas kutt ja viskas võtmed minu kätte. Panin need endale teksade taskusse. 

''Läksime.'' sõnas Adam ja autod hakkasid liikuma. 

''Aaa muidu Fred tuleb ka sinna.'' mainisin Lissy'le ja Adam'ile, sest ennist neid autos ei olnud. Mõlemad noogutasid. 

Selles olime me veendunud, et Lydia reeturlikkest sõpradest polnud õnneks Frederic see, kes Lydia kohta asju reetis ja ka siiani seda teeb. 

Peagi peatusime põhibaasi juures ning väljusime kõik autodest. Ajasime pagasiruumist välja tüübid, kes olid saanud hakkama jõhkra kuriteoga meie joaks ning vedasime majja kõige alumisele korrusele vangikongidesse. 

Seal seadsime nad istuma ning tõmbasime peast ka kotid, mis sinna pandud olid. 

Tüübid vaatasid meid segaduses pilkudega ning samas ise jube hirmunud. 

''Nii, nüüd räägite meile kenasti, miks te sellele neiule just nii tegite ja kõik on lihtne, teie jaoks.'' sõnasin karmilt käed rinnale ristates. 

''Kuulge no olgem ausad, kes teda panna ei tahaks.'' irvitas Iyvesi nime saanud kutt. ''Iyves, sa peaksid üldse vait olema, arvestades kui palju sa meile võlgu oled.'' sõnasin kulmu kergitades. 

''Nagu mina oleks süüdi olnud selles, et te ei oska inimesi valida.'' irvitas kutt vastu. ''Iyves, sa peaks teadma, mida need ruumid näinud on, seega ma hoiaks suud kinni.'' sõnas Marcus selle peale. 

''Kes te sellised olete? Mingid issid sellele neiule või?'' irvitas tundmatu kutt, kellel tundus terve see aeg jube lõbus olnud olevat. Astusin kutile lähemale ja virutasin korraliku hoobi talle vastu lõuga. Kutt kaldus tooliga peaaegu kukkuma aga haarasin selle käepidemest ja jätsin selle turvaliselt püsti seisma. Vaatasin talle sügavalt silma ja sõnasin ''Ära jama meiega, usu mind sa ei taha neid probleeme.'' 

''Kuulge, no kust me pidime teadma, et see neiu teie mingi nunnu pai on või midagi.'' sõnas Iyves. ''Aga sellepärast peabki enne tausta kontrollima, kui sa oma suguelu elama hakkad.'' sõnas Simon selle peale. 

''No neiul küll selle vastu midagi polnud, kui meiega kaasa tuli.'' irvitas ikka veel tundmatu kutt. ''Hoia oma suu kinni Harry.'' turtsatas Iyves. 

''Või ei olnud selle vastu midagi? Või ehk ta ei teadnud, mis teil värdjatel plaanis on?'' kergitas Lis nüüd häält. ''Vau, te olete ühe kräunuva kassi ka kaasa võtnud, päris kiskja teine.'' tuletas end taas meelde Harry. 

''Ma pole kass, ma olen inimene. Ja kui sa arvad, et sa siin kõige suurem alfa isane oled, siis usu mind, sa eksid. Ma hoiaks sinu asemel oma suu nii kinni, kui kinni see veel püsib.'' sõnas neiu kutile lähemale astudes, temas õhkus ainult viha. Vaatasime kuttidega üksteisele otsa. Me polnud näinud kunagi teda sellisena. 

''Ma arvan, et aitab. Lähme üles.'' sõnas Adam selle peale. 

''Muidugi minge, ega te nii kui nii kaua meid siin kinni ei hoia.'' kraaksatas Iyves meile järgi. 

Üles tava ruumidesse jõudes vaatasime kõik Lissy'le otsa ja ta ilmselt mõistis, mida me teada tahtsime, kuid ta hoidis oma suu kinni. 

Lõpuks paotas oma suu Simon ''Mis kuradi asi see oli Lis?'' Neiu vaikis sellegi poolest ning läks hoopis diivanile istuma ja klõpsas teleka käima. 

Sellel hetkel küll läbis meid segadus. No mida kuradit? Kas me ei teagi kõike temast või milles nüüd asi oli? 

''Okei.'' pomisesime kõik koos ning teised sättisid end samuti diivanile istuma. Ilmselt magamis mõtet ei olnud enam kellelgi. 

''Kuulge, ma lähen tagasi majja. Igaks juhuks, ma ei saa siiski rahu.'' sõnasin ja pöördusin minekule. Teised noogutasid selle peale ja hõikasid hüvastijätuks igast. 

Istusin autosse ja sättisin end liikuma, samas mõttes Lissy käitumine ja see, et Lydia nende jaoks juhuslik valik oli. 

Peatusin maja ees ning parkisin auto normaalselt ära. Istusin mõnda aega veel autos ning läksin siis majja sisse ära, sättides valve kohe peale tagasi ning lukustades ka uksed. 

Hetkesel juhul oli turvalisus esmatähtis. 

''Dom..'' kostus elutoast hääl, mis mind ehmatas. ''Lydia, mis sa siin teed? Miks sa ei maga?'' olin ma hetkeks segaduses. 

''Siin oli keegi, ma olen kindel, et oli. Maja oli küll lukus, aga siin oli keegi.'' sosistas neiu, hääles paanika. ''Rahu, rahu, kes siin oli?'' küsisin ma tugitooli juures tema ette kükitades. Ta kehitas ainult õlgu. 

''Ma kontrollin maja üle.'' sõnasin, kuid neiu haaras mu käest ning raputas pead, enda hirmunud pilk elutoa ukse pool. 

Neiu haare tugevnes mu käe umber, kui sammud lähenesid. Peagi peatus revolver mu kuklal. 

''Tere Dominic.'' kostis noor, kuid kare hääl.