Lydia
Ärgates oli tuba valge ning Lisannast ei olnud mingit märki.
Viisin pilgu kellale ja see näitas kaheksa hommikul, kergitasin kulmu. Kuhu tüdruk nii vara läinud oli?
Ja siis tuli mulle kohe meelde, et hommikusöögile. Muidugi, mind ju ei aeta üles, kuna olen nii halb inimene, kui ma ise ei ärka.
See meenutas kohe mulle ähvardust, mis ma olin mõned päevad tagasi hommikul tüdrukule ette visanud.
Kui rääkides tundidest, siis ma sain vabastuse, kuna ma pean täna pakkima, et homme kella kümne ajal nelja tunni tee kaugusel lennuväljal olla.
See tähendas ainult seda, et ma pidin ärkama juba kell viis või paremal juhul pool kuus, arvestades, et mul on täiesti ükskõik, mis ma selga panen.
Keerasin voodis teise külje ja hakkasin just uuesti unne suikuma, kui käis vaikne klõps, uks avanes, sulgus ning voodi, mis kuulus Lisannale krääksatas vaikselt.
''Ma tean, et sa oled üleval.'' kostis ta asetades midagi enda öökapile.
Keerasin end nüüd teisele küljele ja vaatasin teda.
''Kui sa magad, siis sa näed peaaegu nagu surnu välja, kuna üldse pole aru saada, et sa hingad. Kui oled üleval, siis hingad märgatavalt, et isegi ukse juurest on seda märgata.'' sõnas ta.
''Ossa, sa oled midagi juba minust õppinud.'' naersin selle peale ning ta viskas mulle ühe tulipunase õuna.
''Ega ma lumivalgeke nüüd ei ole.'' mainisin õunast ampsu võttes. ''Ja mina ei ole kuri võõrasema.'' lausus ta.
Lõkerdasime natukene aega niisama naerda ja hakkasin tema toodud õuna korralikult sööma ajades end voodist püsti.
''Tead, täna peab pakkima hakkama.'' sõnasin ning Lisanna vaatas mind näoga, kust võist välja lugeda you-don't-say. Muigasin ainult selle peale ja Lis kehitas õlgu.
Õunaga lõpetanud viskasin südamiku laua all olevasse prügikasti ja kõndisin kapi juurde, et endale midagi ka selga leida.
Ma lihtsalt eelistasin magada pesus või mõne eriti suure pluusiga, mida mul hetkel käepärast ei olnud - tegelikult olid kõik juba mustad ning vajasid pesemist.
Kostus koputus ja hõikasime, et nad ei tuleks sisse, kuna ma olin peaaegu, et paljas.
Mitte, et ma nüüd enda keha pelgaks või kardaks poiste ees olla, aga ei tahtnud endast nii litsilikku muljet jätta ja igaüks ei väärinud mu kehailu nägemist.
Viis minutit hiljem olin saanud jalga tume sinised teksad ning musta pluusi, mille seljale oli maalitud ingli tiivad. Üks mu lemmikuid pluuse. Tõmbasin jalga ka sokid ning lubasime poistel siseneda, mida nad suurima hea meelega ka tegid.
''Tunnis ei peaks olema?'' uurisin. ''Me tuleme ka ju homme ja meil on ka vaja pakkida.'' sõnas Adam tibilike liigutustega, mis pani mu peatumatult naerma. Ta oli ikka täielik komöödia tegelane.
''Kust sa seda liigutust õppisid?'' küsisin naerdes, kui ta taas kord mängis, et viskab juuksed üle õla. ''Oma sõbrannjelt, tegelikult õelt nagu.'' lausus ta ja mätsutas hetkeks suud.
Naersime kõik laginal ning õnneks lõpetas Adam selle lolluse varsti.
Kõige juures oli naljakaim see, et ta kõndis nagu part, mida ta nimetas kontsadega kõndimiseks. No jah, kui nii, siis nii.
Rääkisime peaaegu kaks tundi niisama juttu tühjast tähjast, kui otsustasime Lisannaga puhvetisse mingit näksi ostma minna. Saatsime poisid ära oma tubadesse pakkima ja õhtul viie ajal lubasime ühises puhketoas kokku saada.
Trepist alla jõudnud läksime kohe sööklasse ja silmasime puhveti pool tühje riiuleid.
''Siin ei ole midagi.'' pomisesin suht pahaks pandavalt ja valjult, kuid lõpuks ostsin endale väikese pudeli coca-colat.
''Tead, vahest ma mõtlen, et miks sa minuga nii hea sõbranna oled, kui sa suurt midagi mu elust ei tea.'' kostis Lisanna mu kõrval.
''Sest ma näen sinus enda usaldus isikut, mida juhtub väga harva, kui üldsegi. Tavaliselt teatakse minust väga vähe. Mitte, et sa minust nüüd kõike teaks, aga üsnagi palju juba ning ma loodan, et sa seda ära ei kasuta.'' sõnasin.
''Ma ei ole ära kasutaja tüüpi, kuna mind on ära kasutatud ja ma ei tee teistele nii. Lisaks oled sa mind juba meeletult aidanud.'' naeratas ta.
''Oh, meeletult jah? Adam oli kerge.'' muigasin ma lõbustatult ja jõin enda jooki.
Tüdruk müksas mind ja vaatas mind pahase pilguga, kuid hakkas peale seda naerma.
''Tegelikult ma olen tänulik sulle, sest ta meeldib mulle, väga.'' naeratas neiu mulle ja pööras siis pilgu ära, kuna noh, väga raske on ju öelda oma sõbrannale, kelle vend on isik kes talle meeldib, et ta väga meeldib talle.
Loodan, et saite midagi aru ka.
''Sa tead, miks su vanemad olid nõus, et sa tuled minuga Hispaaniasse?'' uurisin.
''Siis kui ma peale seda rääkisin, siis nad ütlesid, et loodavad, et see muudab mind rohkem, kui see kool siin, kuna siin pidavat olema nii palju kasvatamatuid ja parandamatuid inimesi, et mulle olevat parem seal. Su vanemad olid ikka väga veenvad olnud.'' sõnas neiu.
''Ei oska öelda, eks saan tulevikus teada.'' sõnasin õlgu kehitades.
Tegelikult ei tea ma ju enda vanematest mitte midagi peale nende vanuse, nimede, elukoha ja kellena nad töötavad või parem öelda, kes nad on.
Jõudsime lõpuks ka tuppa. Mina viskasin end kinnise korgiga pudeli voodile ja avasin kapi ukse tõmmates kõik riided korraga kapist välja.
''Mida me su teleka ja muu kraamiga teeme?'' uurisime. ''Jätame nendele õnnelikele, kes siia pärast kolivad?'' küsis ta õlgu kehitades. Olin sellega päri.
Hakkasime asju kotti toppima. Ma sortisin need nii ära, et mustad riided ühte kotti ja puhtad teise kotti. Siin koolis pesti ainult meie koolivormid puhtaks ja see oli täielik debiilsus minu meelest. Kuid kuna mul riideid oli kuhjades ja veel lisaks ka, siis ei tekkinud mul see nädal või isegi vähem kui nädal, mis ma siin olin probleeme.
*
''Ma ei viitsi üldse püsti tõusta.'' kurtsin Lisannale. Olime asjad pakitud saanud.
Mitte, et ma väsinud oleks, vaid lihtsalt suurest laiskusest, mis mind nüüd vallutanud oli.
''Ole nüüd, liiguta enda suurt tagumikku ja läksime.'' sõnas Lisanna kulmu kegritades.
Ta tegi mulle praegu meelega tagasi. Selle eest, et ma olin tema lemmik pluusi solvanud nimetas mu tagumikku suureks, kuid minu meelest oli see täiesti normaalne ja heas vormis.
Olgu minu tagumik ei ole enam oluline.
''Sa võid ju Adamit ilma minuta ka nägema minna.'' sõnasin ma edasi lesides, kuid tüdruk vaatas mind kutsika silmadega. Ohkasin. ''Okei, ma tulen siis.'' pomisesin end püsti ajades.
Tüdruk naeratas võidukalt ja lippas minust enne toast välja, kuna tõmbasin endale alles tenniseid jalga.
Sulgesin ja lukustasin ukse ning liikusime trepist alla, kui meile need samused kolm tibi vastu tulid.
''Litsid lähevad.'' sõnas üks, kui olime neist mööda läinud. Nägin vaeva, et mitte trepist kiirelt üles joosta ja ta juukseid pidi siit alla vedama.
''Vähemalt naudime mehi ühe kaupa.'' turtsatasin vastu ja neiud jäid seisma. Meie aga liikusime trepist kiirelt alla edasi. Nemad tulid muidugi meile järele, kuid mitte nii kiiresti. Meie olime peaaegu välisukse juures, kui nemad mööda koridori tulema hakkasid.
''Tsau semud. Teie tüdrukud ka kohe saabuvad.'' sõnasin naerdes ja hakkasin numbreid lugema ''Kolm.. kaks.. üks ja näed.'' sõnasin naerdes, kui nad ühe ajal just välja astusid.
''Nad ei ole meie tüdrukud ja nad on ilgelt tüütud.'' sõnas Adam silmi pööritades. Sättisime end Lisannaga istuma. Tema Adami kõrvale ja mina pingi äärele, kuid mu kõrval seisis üks kuttidest.
''Kuidas sa ütlesid?'' küsis tüdruk kiledalt, kui oli meie juurde jõudnud.
''Oota, ma tuletan meelde, kuidas see täpne sõnastus oli..'' pomisesin tehes nägu nagu mõtleks. ''Vähemalt naudime mehi ühe kaupa.. oli vist?'' pöördusin Lisanna poole, kes muigega noogutas.
''See, et sina lits oled, ei tee teistest litsi.'' kraaksatas ta. Kõik, kes juhuslikult õue peal olid vaatasid meid.
''Oh, tore, et sa vähemalt enda eest rääkima hakkasid.'' naersin ma selle peale.
Tüdruk vaatas mind jultunud näoga ja ma lihtsalt naeratasin talle süütult sõnades järgmised sõnad ''Vähemalt pole ma poolte selle kooli poiste riiste läbi imenud ja üritanud ka end peale suruda.'' sõnasin. ''Kõik.. oih, ainult meie setsmekesi teame ja muidugi sina ka, kuidas sa üritasid Adamile end peale suruda. Mu vend on vähemalt piisavalt tark. Pluss sinu vale jutt Lisannast ei aita enam midagi.'' lisasin otsa.
Kõikide pilk peatus nüüd Rosel, Alexandral ja Sophial. No peamiselt siiski Rosel.
Kõik olid teada saanud midagi jälka.
''Teil on vist nüüd aeg astuma hakata.'' naeratasin neile.