Kõige tähtsam mu jaoks | Yoonmin

Tõde

(Olevik)

[Taehyungi vaates]

,,Mine."

,,M-Mis mõ-"

,,Mine! Sa tead küll."

Ma muigasin ja Yoongi muigas vastu ning ma läksin. Ma astusin Jungkooki palatisse ja sulgesin ukse enda järel. Ta nägi nõrk ja abitu välja kuid samas ka nii armas. Ma ei saa midagi teha, et ta nii armsalt magab.

Ma kõndisin temani ja jäin seisma. Ta huuled olid roosakad ja silmad olid punakad. Üks pisar oli põse peal rahulikult ja ma viskasin ennast ta kõrvale pikali. Ma õrnalt pühkisin pisara ta põselt ära ja asetasin oma käe ta puusale.

Tõmbasin ta õrnalt kaissu ja tundsin, kuidas ta väriseb vaikselt. Ma pugesin teki alla ja tõmbasin selle rohkem meile peale. Ma kuulsin teda midagi ütlemas, aga ma ei saanud aru mida.

,,Kas sa võiksid seda korrata?"

,,Sa oled soe..."

Ta pomises vaikselt ja ma naeratasin. Ta pööras ümber ja hoidis muile lähedale.

,,Taehyung..."

,,Jah?"

Ta jäi vaikseks. Ma tundsin, kuidas ta rahulikult soojemaks läks. Ma kallutasin natuke pead, kontrollides, kas ta magab või ei, aga ta silmad olid lahti ja ta oli näost punane. Hetkega tõmbus ta eemale ja pilgutas pidevalt silmi.

,,M-Mida sa s-siin teed?"

,,Ma tulin vaatama, kuidas sul läheb..."

,,Sa ei pidanud pikali viskama..."

,,Sa värisesid, ma ei tahtnud, et sul külm oleks."

,,Aga sa oleksid võinud lihtsalt teki-"

Ma haarasin ta lõuast ja surusin oma huuled vastu tema omi. Ma ei näinud tema reaktsiooni sellel hetkel. Alles siis kui ma eemale tõmbasin ja oma silmad aeglasesti avasin. Ta suu oli kergelt avatud ja tal oli üllatunud ilme.

,,See oli kiirem ja ma peaksin pikali olema, okei? Ma võin nüüd minna kui sa soovid."

Ma hakkasin aeglaselt püsti tõusma, aga ta haaras mu käest. Ma vaatasin tema poole ja ta muutus päris häbelikuks.

,,P-Palun jää..."

Ütles ta vaikselt ja ma naeratasin. Tõmbasin ta tagasi enda embusesse ja õrnalt paitasin ta pead. Ta mängis mu särgiga vaikselt ja siis vaatas üles mulle otsa.

,,Kas ma meeldin Kim Taehyungile?"

,,J-Jah. Mulle meeldib Jeon Jungkook."

Vastasin ma ja pöörasin oma pilgu eemale. Ta tundus üpris rõõmus kuni järsku oli tunda emotsioonide muutust.

,,Aga ma ei kõlba enam...ma ei saa enam kõndida."

,,Kas sa tõesti arvad, et ma hoolin sellest? Ma armastan sind sinu pärast, mitte jalgade ja ma luban sind aidata."

,,Kas sa tõesti viitsiksid? See on pikk protsess.."

,,Muidugi, meil on terve elu nüüd ju koos ees."

Ma naeratasin, pöörates oma pilgu tagasi tema poole ja suudlesin õrnalt ta põske. Ta vaatas mulle otsa õnnelikult ja ma ei saanud rohkem midagi elult paluda. Kõik tundus perfektne nüüd.

,,Kook, ma aitan sind ainult siis, kui sa ka mind aitad.."

,,M-Muidugi, millega?"

,,Mul on vaja oma joomissõltuvusest lahti saada."

,,Kas sellepärast sa oledki haiglas?"

,,Jah.."

,,Ma aitan sind!"

,,Aitäh."

Ta liikus mulle lähedamale ja õrnalt kallistas mind. Ma kallistasin vastu ja paitasin ta pead, vaikselt ümisedes. Medõde kõndis palatisse sisse.

,,Oih! V-Vabandust, kas ma segan midagi?"

,,Ja-"

,,Ei! Muidugi mitte, ma olin just minemas."

Jungkook vaatas mulle otsa ja ta tundus olevat segaduses. Ma andsin väikese naeratuse ja tõusin voodist üles.

,,Ma tulen tagasi hiljem, las see naine siin teeb oma töö ära, okei? Ma luban."

Jungkook muutus veidi kurvaks, aga noogutas. Ma patsutasin medõde õlale ja liikusin lähedamale, vaikselt sosistades tema kõrva.

,,Palun hoolitsege tema eest hästi."

Ta noogutas kiirelt ja ma naeratasin, astudes palatist välja. Ma panin käed taskusse ja vaatasin Yoongit haiglast välja kõndimas. Ma tõstsin käe, õrnalt lehvitades talle, aga ta ei märganud mind. Ma panin käe alla ja läksin tagasi enda palatisse.

Ma viskasin ennast voodisse pikali, visates oma Gucci sussid maha ja vaatasin üles lakke. Jungkooki pehmete huulte tunnetus oli ikka veel vastu mu huuli ja ma igatsesin teda juba. Ma otsustasin võtta kerge uinaku ennem kui ma tema juurde tagasi läksin.

Ma olen siiski haiglas ja pean ka enda eest hoolitsema. Ma hakkasin vaikselt mõtlema kuni mõtted ei andnud enam rahu. Kas Jiminil on kõik okei? Kuhu Yoongi kiirustas? Mis siin üldse toimub? Kuidas Hoseokil läheb?

Ma ohkasin sügavalt ja tõusin aeglaselt püsti. Ma läksin palatist välja ja kõndisin eeslauani.

,,Kas ma saaksin palun kõrvaklappe? Kui teil on muidugi."

,,Jah, ikka!"

Ta otsis kõrvaklapid välja ja ma tänasin teda, kergelt noogutades ja läksin tagasi enda palatisse. Ma pugesin teki alla ja panin käima oma playlisti. See aitab mul mõtetest lahti saada ja ma saan rahulikult magama jääda.

Ma ümisesin veidi kaasa kuni silmad muutusid raskemaks ja ma tundsin, kuidas ma jään aeglaselt magama.

(A/N)

Hei!

Jah, ma olen tagasi.

Ma ei saa lihtsalt jätta lugu lõpetamata.

Igastahes ma hakkan aktiivsemalt tegelema oma lugudega ja selle ma lõpetan nüüd ära.

Kui te olete olnud terve teekond minuga ja kannatlikult oodanud seda osa, ma tänan teid südamest.

Vabandust, et nii kaua läks.

Näeme järgmises osas, mis on siis viimane~!

-Fantazygurl