Kõige tähtsam mu jaoks | Yoonmin

Ema

>Mis Jiminiga juhtus?<

>Nagu, miks ta lõikus ennast?<

>Kohe seletan<

(Minevik)

[Jimini vaates]

Nagu ma aru sain, siis Mejiwoo oli aidanud Hobil varjata suhet. Miks ta seda üldse varjas? Yoongi tõusis püsti ja läks välja ning kõndis minema. Ma hakkasin järgi kõndima, aga telefon helises.

See oli mu ema. Ma võtsin vastu ja kuulsin ainult, kuidas asjad läksid kildudeks, karjumist, nutmist ja kõike seda tegi ema. Ma lihtsalt korrastasin kurku, et ta saaks aru, et ma võtsin kõne vastu ja ta jäi vait. Ainult hingamist oli kuulda.

,,Miks sa mulle helistanud pole?"

,,Mida sa tahad?"

,,Mul on raha vaja."

,,Ma ütlesin, rohkem ma ei anna sulle."

,,Ah, et selline käitumine. MA OLEN SU EMA SA IGAVENE TÄNAMATU JÕMP-..."

Ma panin kõne kinni ja hakkasin ka koju kõndima, aga ringiga, kuna ma tahtsin värsket õhku. Mu telefon ei lõpetanud värisemist ja ma nägin kümmet häälsõnumit.

,,Mis mõttes sa paned kinni?"

,,Kas sa nii palju mind armastadki?"

Nuuksumis hääled.

,,Tead, käi perse!"

,,Ma tulen sinu juurde!"

,,Ma hakkan sõitma kohe."

,,Sa pigem ole valmis! Nii kergesti sa ei pääse."

,,Ma arvasin, et sa oled hooliv poeg."

,,Mul läheb natuke aega, aga kui ma jõuan, SIIS SA KAHETSED!"

Auto pidurdus hääled.

,,Mingi sitakott üritab mind vist tappa."

,,JIMIN!"

Pidurdus hääled ja vaikus. Liini lõpp... Ma valisin kohe oma ema numbri, aga telefon oli välja lülitatud. Kas tal juhtus õnnetus!? Mulle tuli kohe tundmatu number ette ja ma võtsin selle vastu lootes, et see on ema.

,,Park Jimin?"

,,Jah, mina. Kes see on?"

,,Siin on politsei. Meil-"

Ma lõpetasin kõne ja võtsin juustest kinni ning tõmbasin neid nii tugevalt kui sain. Ma olin nii vihane ja pisarad voolasid murule. Tõusin järsku püsti ja hakkasin telefoni ära viskama, aga ma pidin Yoongile helistama.

Ma hakkasin ära pöörama ja ta saab mind rahustada. Kõik on korras, lihtsalt helista. Telefon kutsus, aga ta ei võtnud vastu. Ma istusin tagasi pingile ja jalg käis üles alla. Hoidsin oma juustest jälle kinni, aga peale kolmandat korda ta ikka ei vastanud.

Viskasin oma telefoni vastu maad ja see läks puruks. Lõin paar korda käega vastu puud ja mu nukid olid katki. Järsku märkasin enda jälgi käe peal, mis olid lõikumisest. See on mind alati rahustanud ja tagasi toonud.

Ma vaatasin päris kaua enda kätt ja lõpuks oli suva. Ma hakkasin kodu poole kõndima ja mõtlesin terve tee, et ma ei saa seda teha. Ma lubasin Yoongile. Tal on kindlasti hea vabandus, miks ta ei vasta. Tegelikult, miks ta peaks?

Miks ma üldse pingutan? Ma ei meeldiks talle kunagi. Mul ei oleks kunagi võimalust. Miks ma kahtlen enda tegudes. Tahan ja teen. Ma nägin kodu ja naeratasin kohe. Ma hakkasin naerma ja läksin sisse.

Kindlasti olin juba täiesti ära pööranud, kuna ma kõndisin trepist üles ja käisin žiletiterade pakiga mööda käepidet üles ja kõndisin Yoongi tuppa. Ta magas voodi peal. Mul voolas pisar alla ja kõndisin temani.

Ma nägin ta käes telefoni ja võtsin selle ning vaatasin, et tal on hääletu peale pandud. Nii palju, siis sellest, et tal on paremaid asju ka teha. Ta lihtsalt ignoreeris, sest... Mis ajast teda midagi huvitab?

Ma läksin vannituppa ja panin vanni sooja vee jooksma. Ma vaatasin peeglisse ja ma nägin seal vastu ainult pettumust. Minu pärast on ema surnud ja miks peaks Yoongile mõrvar meeldima?

Ma hakkasin nutma. Kohe kõvasti ja panin vannivee kinni. Viskasin jalanõud kuhugi ja istusin riietega vette. Ma kerisin varukad üles ja võtsin pakist ühe tera. Ma vaatasin enda kätt ja nägin, kuidas pisar voolab alla ja kukkus vette.

Ma panin tera üles käelaba juurde ja lõikasin väikesed, kuid päris pikad read aeglaselt kuni küünarnukini. Muidugi oli see valus, aga ainukene asi mu peas oli ,,Muud sa ei vääri kui valu." Lõikasin teiselt poolt sama moodi ja vesi oli punane.

Ma nägin, et maha läks ka paar vereplekki ja hakkasin jälle nutma. Kuna valus oli ja ma isegi ei suuda jätta puhtaks põrandat. Yoongi tuli uksest sisse ja vaatas tera, vereplekke ja siis mind. Ta näost peegeldus hirmu.

Ta otsis kohe sideme ja pani mu käed sidemesse. Ta tõstis mu vannist välja ja viis mu voodisse. Ma kahetsesin enda tegu väga, kuna ma kuulsin ta nuuksumist. Ta ikka hoolib minust.

,,Yoongi, kas sa nutad?"

Ta lihtsalt suudles mind ja võttis mu tugevalt kaissu.

,,Jimin, ma armastan sind."

Yoongi hoidis minust veel kõvemini kinni ja pisarad voolasid mu märja särgi peale. Ma olin nii õnnelik, aga silmad olid nii rasked... Ma nutsin ka. Ta armastab mind kuigi ma olen nii vigane.

,,Yoongi, ma armastan sind ka."

Mu silmad sulgesid ja viimane pisar voolas mööda põske alla.

(A/N)

Ma tean, mida te mõtlete juba.

Jimin on su LEMMIKMUSI, kuidas sa saad talle nii teha!?

INIMESED!

MINA OLEN K*RADIMA KIRJANIK JA JUBA MINA NUTAN.

Niiet ma mõistan, et ma olen kohutav inimene.

Aga see juhtus.

Ma lihtsalt mõtlen selle loo kustutamise peale, kuna kui ma nutan iga osa kirjutades, siis...

Miks ma edasi kirjutan?

Et teisi nutma ajada?

Ei!

Ma ei taha...

Lõpetan loo?

-Fantazygurl