Must Sümfoonia

23. Ma ei taha

23.

Edaspidi valitses meie lagendikul kõrgemat sorti matusemeeleolu. Keegi ei lausunud sõnagi. Kõikide nägu oli tõsine ja isegi mõned murekortsud olid sinna ära eksinud. Ohkasin. Ma ei tahtnud, et nad minu pärast oma pead vaevaksid ja üldse kurvad oleksid. Ei, ma tõesti ei taha seda.

„Kas me veedamegi selle ülejäänud aja niimoodi masetsedes?“ küsisin ma viimaks, kui mul oli sellest vaikusest ja meeleheitest villand saanud. Nad pöörasid oma tujutud näod minu poole. Saades sellest endale ilmselgelt nõustuva vastuse, kehitasin mina aga muretult õlgu.

„Okei, ma jätan teid siis siia. Ma ise eelistan veel oma nii öelda elukesest viimast võtta. Tsaukid.“ Selle peale jalutasin ma minema. Teised ilmselt jäidki sinna, aga ma küll ei kujuta ette mida tegema.

Tegelikult oli mu pea plahvatamas. Kuigi ma üritasin seda iga hinna eest eirata, pöördusid mu mõtted koguaeg Liami ja selle neetud duelli juurde tagasi. Mul ei ole absoluutselt mitte mingit lootust. Ma olen endale kaotuse juba kinni pannud. Liam jääb igaveseks Maria mänguasjaks. Aga vähemalt ei pea ma seda oma elus taluma. Varsti enam mitte.

Jalutasin mööda teed rahulikult metsast välja. Korraga ma nägin eemal kedagi ühel kivil istumas. Jäin seisma ja mõtlesin, mida teha. Kas uurida, kellega tegu ja mida ta üldse siin öösel teeb? Või kaon oma vaimukiirusel? Otused, otsused ..

„Hei, kas ma saan teid kuidagi aidata?“ otsustasin ma lõpuks siiski kohale jäämise poolt, sest mu uudishimu sai lihtsalt võitu. Ta tundus üleüldse eksinuna ning ma lihtsalt üritan olla abivalmis.

Te keeras ennast näoga minu poole ..

Ma võin kinnitada, et see oli mu elu kõige kohutavam moment. Hakkasin hirmust värisema. Tahtsin iga hinna eest minema joosta, kuid jalad ei liikunud. Mis pagan siin toimub?

See oli nagu mingi luupainaja või lihtsalt õudusunenägu. Ma olin paigale kivistatud. Minu tahtmine sealt nii kiiresti jalga lasta kui võimalik, ei lugenud. Minu soovid olid tähsusetud. Tundsin kuidas tuuleiilid puhusid mulle jäiselt näkku. Tuul pani mu silmad kohutavalt kipitama. Oleksin tahtnud juba selle pärast nutta, aga pisaraid lihtsalt ei tulnud.

„Jäta mind rahule!“ karjatasin ma viimaks, kui suutsin oma hääle leida. Sain vastuseks ainult jäise irve. Kõik saab läbi varem, kui ma ootasin ..

“Kas sul polegi hea meel mind näha?” küsis ta ja muigas. Kõik oli nii vale ja kole ja õudne. Kohutav.

„Mida see kuradi nõid sinuga teinud on?“ küsisin ma ahastavalt. Ta nägi nii jälestusväärselt jube välja oma veripunaste silmadega. Ja nagu sellest poleks veel aidanud, oli muidugi ta iseloom lõpmatuseni muutunud. Ja selle eest peaksin ma veel oma elu andma?

Pühkisin värskelt tekkinud pisarad, lasin keelega üle oma huulte ning raputasin pead. Seejärel ohkasin sügavalt ja raskelt.

„Ütle Mariale edasi, et mina loobun duellist.“

„Ei saa.“

„Mis mõttes ei saa?“ küsisin ma juba veidike vihase tooniga. Mul ükskõik. Ma ei lase ennast mitte millegi nimel tappa.

„Otseses mõttes ei saa. Kokkuleppe oli selline ja kui sa seda murrad, sured juba varem. Minul sellest muidugi kahju poleks, kuid su semukesed vist ei rõõmustaks selle üle,“ rääkis ta rahulikult, kuid ebainimlikult kalgilt. EI! Ma ei taha surra Tema nimel. Mul on Rion, Heath ja Aden, kes mind vajavad. Ma ei saa duellile minna. Ei.

„Mingi võimalus on kindlasti olemas,“ kinnitasin ma rohkem pigem endale, kui talle. Ta on nagunii jäägitult Maria käpa all. Teda ei suuda sellest mitte keegi vabastada. Eriti siis veel mina. Lihtsalt, kuidas põrgu päralt selline asi võimalik on? Jah, ma olen viimasel ajal kokku puutunud väga paljude ebareaalsete asjadega, kuid see on isegi minu maailmas täiesti mõistuse vastane.

„Maria puhul? Vaevalt küll. Nii palju peaksid sa teda ometi teadma. Ma pean nüüd lahkuma .. Emand, see tähendab Maria kutsub.“ Ta heitis veel viimase pilgu minule. Selles viimases pilgus tundsin ma ära juba tükike õigest Liamist. Seal oli juba midagi tõelist ning inimlikku, mitte kummituslikult õudset.

„Mind ei koti, mida Su Maria teeb,“ salvasin aga mina vastu. Tahtsin talle tol hetkel tõesti haiget teha. Ma ei teadnud, kas talle mõjus see, kuid proovida ju tasus. Tahtsin, et ta tunneks samasugust piina nagu mina. Kuid ilmselt oli ta siiski tuim kui kala.

Ja kadunud ta oligi. Kuskile uttu – tühjusesse. Maria juurde. Ohkasin. Mul oli taas vabadus liikuda ja teha, mida ma ise soovisin. Aga ma olin liiga šokis veel, et midagi normaalset teha. Istusin sinna sama kännu peale, kus ennist Liam oli olnud. Nüüd hakkasid ka minu pisarad vabalt ning ohjeldamatult voolama. See oli väga hale minust.

Ma ei teadnud, kui palju aega võis olla möödunud sellest, kui ma nutma hakkasin, aga kui ma lõpuks lõpetasin, oli väljas juba üsna pimedaks läinud. Tähed juba särasid taevas ning öökullid huikasid salapäraselt metsas. Tekkis kõhe tunne nagu keegi jälgiks mind kuskil eemal. Algul arvasin, et küllap kujutan ette või on tegu mõne loomaga. Kuid hetk hiljem hüppas põõsast välja Aden. Jälle tema tuleb mind otsima ning leiab mu sellisena ..

„Sirena, mis juhtus? Me juba muretsesime, et kuhu sa läinud oled ..,“ pomises Aden ning kõndis minu kõrvale. Ta võttis koha sisse minu kõrval.

„Nagu näha, siis eriti kaugele ma just ei jõudnud,“ vastasin ma vaikselt ning nukralt. Ta taipas kohe ära, et midagi oli väga valesti. Olgu, kuidas enne oli , aga sel hetkel olin ma tõesti omadega nii sassis, kui üldse olla sai.

„Mis juhtus?“

„Ma nägin Liamit.“

Pikk ja pinev vaikushetk võttis meie vahel maad. Kumbki meist ei lausunud tükk aega sõnakestki. Mõlemad seedisid omi asju. Ma vaid kujutasin ette, mis mõtteid ta mõtles. Kindlasti tundis ta mulle kaasa, kuid ei öelnud seda välja. Ta juba teadis, et see teeks asja hullemaks. Muidugi mõtles ta ilmelt ka selles, kuidas Liam siia üldse sai. Maria ei lubaks seda ju iialgi. Aga vot mingite vahenditega suutis ta hävitada Liami headuse, asendades see julmusega. Mõnel on lihtsalt annet.

„Mis juhtus?“ küsis ta siis lõpuks. Ehk ta otsiski õigeid ja võimalikult taktitundelisi sõnu, et mitte mind enam endast välja viia. Tegelikult olin ma juba oma pisarad ära valanud. Nutmise limiit oli selleks korraks täis saanud.

Kõik mida mina talle aga vastasin oli: „Ma ei taha enam tema eest võidelda.“

„Mis asja? Aga ma arvasin, et ..,“ alustas ta, kuid muidugi pidin ma teda koheselt katkestama. Ma lihtsalt ei tahtnud kuulda sõnu, mida ta kavatses välja öelda.

„Ma. Ei. Taha. Teda.“

_______

Lõpuks uus siis. Ilusat jõuluaega ja ma soovin kogu südamest teha oma allesjäänud lugejatele jõulukingitusteks veel vähemalt ühe uue osa :) Ma soovin, kuid kahjuks ei julge midagi kindlat lubada.