Must Sümfoonia

14. Vulkaan

14.

Hakkasin igavusest küüntega autoust toksima, ise vaadates samal ajal mõtliku pilguga külgaknast välja. Peagi hakkas Liam mingit imeilusat meloodiat ümisema. See oli selline romantiline ballad, mis ajas mu suu muigele. Suunasin oma pilgu Liamile. Ma olin alati imetlenud tema teistest erinevat ja julgemat välimust. Tahtsin ka endale ammu paar neeti teha, kuid vanemad laitsid selle plaani maha. Ka Heath'ile see ei meeldinud, seega jäi ära.

“Liam, miks sul nii kuradima ilus välimus on? Ja peale selle, sul on ka super iseloom. Ausalt, sa oled täiuslik,” laususin ma. Kui ma oleks seda mõnele teisele isikule öelnud, oleks ma ilmselt näost punaseks muutunud. Liamile seda öeldes nii ei juhtunud.

“Ja seda räägib inimene, kes oleks justkui taevast alla sadanud – saad aru küll, eksole,” lausus ta naeratades. Muigasin, kuid otsustasin teda veidike kiusata.

“Ah? Taevast alla kukkunud? Aitäh on ju,” laususin ma ja teesklesin solvunult. Liam tõstis käe ja silitas sellega mu põske.

“Sa oled ilmselgelt ingel,” sosistas ta siidselt ja peatas auto. Ma ei saanud aru, kas me oleme kohal. Ühel hetkel oli Liam juba mu ukse juures ja avas selle. Astusin välja ning jäin ümbrust uurivalt silmitsema. Taamal paistis päikese kiirte käes lõbusalt sillerdav meri. See tundus nii kutsuv, et seadsin kohe sammud sinna poole. Kuulsin, kuidas Liam tasaselt mu kõrval jalutas. Ma ei suutnud endiselt mõistatada välja valemit, kuidas saab üks olend nii vaikselt liikuda. Missugune graatsia!

“See on ilus koht,” ütlesin ma, kui olime umbes veerand tundi rannaliival istudes merd silmitsenud. Võtsin peotäie liiva ning hakkasin seda tasapisi maha raputama. Nautisin päikese õrna paitust oma nahal.

“Mind on alati meri lummanud. Kunagi inimeste aegadel veetsin ma kõik suved mere ääres. Kõndida kuumal rannaliival, seigelda lainetes – minu isiklik paradiis. Kui ma aga vaimuks sain, ei sattunud ma enam mere äärde. Ma ei tahtnud minna enam nii imelisse paika koletisena. Just selliseks ma ennast pidasingi. Nüüd aga .. koos sinuga .. otsustasin ma siia tulla. Koos sinuga olen ma parem – vaim või isiksus,” rääkis Liam, pidevalt mõtte pause tehes ja sõrmedega rannaliivale midagi sikerdades. Enda instinktide ajel võtsin ma ta käest kinni, seejärel jäin tema eriliselt rohelisi silmi vaatama.

Neelatasin korra. Otsisin sõnu, sest ma tahtsin talle midagi vastata. Sulgesin mõneks hetkeks silmad. Äkitselt tundsin, kuidas need märjaks muutusid. Pilgutasin kiiresti silmi, nii, et ripsmed plaksusid. Kuivatasin pisaraid.

“Liam, mitte mina ei muuda sind paremaks. Sa ise oledki parim, kuid ei saa sellest aru. Anna andeks, kuid mina .. mina pole sind muutnud,” laususin ma. Mul pole aimugi, miks see mind nutma ajas. Võib-olla ma olengi koguaeg selline pehmeke olnud, kuid õigeid momente pole eriti olnud.

“Inglike,” sosistas Liam kirglikult ning tegi sametise musi mu laubale. Tõmbusin tomati karva, üle keha käisid värinad. Hetke ajel lükkasin ma ta pehmele liivale, põimisin käed ümber ta kaela ning surusin enda huuled tema omadele. Imeline.

Kui see suudlus lõppes, tundisn ma ennast teise inimesena. Olin nagu uuesti sündinud. Tohutu kogus energiat voolas mu soontes. Naeratasin Liamile laialt, hüppasin püsti nng tirisin temagi kaasa. Olin taas jõudu ja jaksu täis, et edasi minna. Päästa maailm – päästa parim sõbranna.

“Liam, lähme!” ütlesin kärsitult, kui ta minu selja taga suhteliselt uimase sammuga tammus. Ta saatis mulle küsiva pilgu. “Ära ütle, et sa ei saa aru?” ütlesin muigega.