Must Sümfoonia

3. Vaimud?

“Mis sa arvad, kas Matt võib kõige selle taga olla?” uurisin ma kõhklevalt Rioni käest. Uskumatu, ma küsin tema arvamust. Aga see tundus olevat tähtis. Selle viimase paaritunniga, mille olime seal ükskikus majas veetnud, olime saanud kuidagi väga lähedasteks. Liigagi lähedasteks.

“Võimalik,” ohkas ta süngelt ning lehitses päevikut mitu lehekülge tagasi. Alati olid kõik vaenulikud sõnad suunatud Matt'ile. Sain tänu nendele Heath'i mõtetele aru, missugune loomus Matt'il oli.Ja alles nüüd sain ma aru, miks ilmus alati poisi nime kuuldes Heath'i näole kerge grimass. Alles nüüd ..

“Ma arvan, et me peame poisi üles leidma. Ja kui meil hästi läheb, leiame ka Heath'i,” ütlesin ma ja surusin päeviku suure matsuga kinni. Rioni näole ilmus kõver ja valulik muie.

“Sa tahtsid vist öelda, et kui halvasti läheb ..,” pomises ta. Sain alles siis aru, mida ma öelnud olin. Kui meil hästi läheb .. hästi läheks vaid siis, kui me tüdruku sealt elusana leiame või kuskilt mujalt.Peaasi vaid, et ta elus oleks.

“Lähme?” küsisin. Ta noogutas, kuid enne minekut lükkas ta mu õrnalt vastu seina ja suudles mind. Mida põrgut? Mõtlesin ma ehmunult. Varsti ta eemaldus minust, põsed peas õhetamas ja punased nagu ladva õun. Muigasin.

“Vabandust,” pomises ta piinlikust tundes. Surusin silmad korraks kinni ja siis noogutasin. Tegelikult, see oli päris .. kasutades tema sõnu, nauditav.

“Vahet pole. See tuli lihtsalt ootamatult ja .. ma ei teagi. Kummaline,” võtsin ma asja kokku ja muigasin uuesti. Siis hakkasime minema. Heath'i päevik mul kindlalt keha vastu surutud.

Korraga tõusis aga kohutav tuul. Noh, tegelikult mina seda ei märganud, aga Rion küll. Ta karjus midagi, et vähe jäi puudu sellest, et tuul oleks ta minema viinud. Pärast seda sirutasin ma käe ette ja võtsin tema omast kinni. Rion oli üllatunud, kui märkas, et tuul nii järsult kadunud oli.

Siis, nagu midagi taibates, pomises ta vaid ühe sõna: “talisman.” Noogates peaga mu kaelas rippuva rohelise liblikakujulise ripatsi poole. Automaatselt võtsin ma selle kätte ja tundsin soojust, mis sealt kiirgas. See oli midagi erilist ja kummalist. Eriskummalist.

Oli saabunud öö. Kuigi jäine tuul meile midagi ei teinud, märkasin ma paari inimest, keda tuul oleks äärepealt ära viinud. Heitsin pilgu taevale ning nägin salapäraseid ja tumedaid ööpilvi. Miks mulle tekkis tunne, et nad mõtlevad mingit kavalat plaani?
“Rion, kus Matt elab? Tead sa ikka? Noh, mulle on jäänud tunne, et me oleme juba viimased tund aega niisama kõmpinud,” hädaldasin ma. Ri saatis mulle kummalise ning kõvera naeratuse. Peatudes siis tondilossi meenutava maja ees. Väristasin õlgu. Mida me siin teeme? Oli mu esimene mõte.

“Oleme kohal,” ütles Rion ja jalutas mädanema hakanud puitukse poole. Olin kindel, et kui seda natukenegi lükata, kukub ta hingedelt maha. Jah, ma ei eksinud. Kiirustasin Rioni kõrvale, sest nii oli kindlam. Oli šokeeritud maja õõvastavast välimusest. Olin endiselt kindel, et hoone suutis majutada vähemalt mitukümment tonti.

“Oled sa kindel?” küsisin kõhklevalt. Ma lootsin südamest, et Rion oli midagi sassi ajanud. Seekord ma aga eksisin. Kuulsin kedagi hõikamas sellistes olukordades tavapärast küsimust: “kes seal on?”. Kumbki meist ei vastanud midagi. Meil polnud plaaniski midagi Matt'ile seletama hakata. Ta polnud seda ära teeninud.

Kui Matt alla jõudis, nabis Ri ta kinni ning väänas käed jõuliselt mehe seljataha. Matt nägi väsinud välja. Ilmselt oli ta piinatud. Polnud aimugi, millest see tuli ega hoolinud ka. Kihutasin ülemisele korrusele. Muidugi ma kartsin, et trepp võib ühel heal hetkel järele anda ning maakülgetõmbele hea kingituse teha. Näiteks keldrisse kukkumine oli vägagi võimalik.

“Heather! Oled sa siin? Heath, mina – Sirena – siin! Rion ka! Kõik on korras. Hõika ja ma kohe tulen ja päästan su ära!” kõlasin nagu hull, aga ma ei hoolinud sellest. Pidin Heath'i sealt jubedast urkast ära päästma. Mingu see mulle maksma kasvõi mu mõistuse.

“Sirena!” kuulsin ma seljatagant kähisevat häält, mida võis võrrelda paadunud suitsetaja või alkohooliku häälega. Ma ei pidanud selgagi pöörama, et arusaada tõsiasjast. Tegu polnud kindlasti Heath'iga. Mis kurat siin toimub? Mõtlesin ma, kui olin siiski kiusatusele järele andnud ja vaatanud, kes mind hõikas. Näha polnud aga kedagi. Oi, ei. Seda mõistuse-asja .. ma ei mõelnud tõsiselt!

“Kes siin on?” küsisin ma. Mu hääl värises nagu haavaleht? Halb näide, aga siiski. Ma ei suutnud ikka veel uskuda, et oleksin seda ette kujutanud. Et kuulen kuulmisi. Ei, ma pole hull. Jäin ma endale kindlaks.

* * *

Hindeid , kommentaare , kriitikat - KÕIKE ! :)