Must Sümfoonia

15. Läinud

15.

Hingasin katkendlikult ja surusin oma pikad küüned auto nahkistmesse. Ragistasin ajusid, mõeldes plaani. Ma pidin sellega üksi hakkama saama. Loomulikult ma aimasin, et Liam tuleks kiiremini millegi geniaalse peale. Ma olin lihtsal mõttetu inimene, kes oli kuidagi vaimude saladustesse ja maailma sattunud.

Võtsin kaelas rippuva kee ripatsi enda sõrmede vahele. Seda mitu minutit uurides, ei tulnud mulle siiski midagi head pähe. Mu aju oli mõttetu. Parem olla ajutu, kui sellisega. Mõtlesin ma veidike liiga vihaselt ning muidugi naljaga.

“Räägi,” sosistas Laim, kes oli mind juba mitu minutit isegi veidike kartlikult jälginud. Ohkasin. Mida ma talle räägin? Oma nii öelda unenäost, kus ma sain teada, et meil on nii vähe aega? Või sellest, kuidas ma tulutult üritan välja mõelda mingit plaani, mis ennast õigustaks?

“Mida?” küsisin ma veidike vaoshoitult. Nagu ma ütlesin, oli mu pea tühi. Miski oleks nagi vahepeal kõik mu teadmised endasse imenud. Tundsin ennast tühjana. Kui mul poleks olnud Liamit, oleks ma ilmselt otsad andnud. Ta peab ise teema ütlema! Mõtlesin ma.

“Sa tundud kuidagi mõtlik ja .. mida sa unes nägid?” küsis ta tasaselt. Sulgesin silmad. Niisiis .. kaks küsimust korraga. Väga tore. Millest alustame? Halvast või veidrast? Ma usun, et enne halb.

“Unes nägin ma .. ma nägin seda tondilossi ..,” siis korraga meenus mulle üks asi. Kui ma lennukis midagi nägin, sai ta sellest kohe aru. Miks ta nüüd siis küsis? Üritas viisakas olla? Ei saanud ma päris hästi aru.

“Oota, ise sa ju kunagi rääkisid, et tead umbes, mida keegi unes näeb? Aga praegu .. sa küsisid? Sa ei näinud?” küsisin ma ja olin veidike mureliku näoga, sest arvatavasti ei tähenda see head. Mis arvatavasti? See on raudselt halb ju. Vaidlesin ma iseendaga.

“See kord ma ei näinud midagi,” lausus ka tema murelikult. Hammustasin mõtlikult huulde. Nii et see pidi siis ainult mulle mõeldud olema? Aga miks? See kes mulle selle unenäo saatis – sõna saatma kõlab väga hirmuäratavalt – tahtis, et Liam midagi sealt ei näe. Kes iganes ka teadis, et ma räägin sellest igal juhul Liamile. Niisiis ei tahtnud ta, et L sealt midagi näeks. Kuid mina?

“Imelik,” oskasin ma vaid viimaks vastata. Mu pea töötas aina küsimuse kallal, miks ei tahtnud keegi, et Liam mu unenägu näek? See on midagi, mille peale ma ei tuleks. Olin ma sada protsenti kindel.

“Aga mida sa nägid?” alustas ta peagi juttu. Vaatasin talle otsa. Otsustasin temaga jagada oma unenägu ning kahtlusi.

“Ma nägin mingit vaimu, kes ütles, et meil on aega veel .. üks ja pool päeva,” laususin ma nukralt. Olin lootust kaotamas. Mu pea oli plahvatamas liigsest mõtlemisest. Oleks sellest siis midagigi kasu olnud aga ei.

“Üks ja pool päeva?” küsis ka Liam kohkumusega. Noogutasin vaikselt ja vaatasin õnnetult aknast välja. Ma ei jõuagi. Tunnistasin ma endale viimaks. “Seda on nii vähe,” pomises ta. Ka tema mõistis viimaks, et me ei jõua enam midagi teha.

Ma lubasin ju Rionile ja Matt'ile. Ma ei tohi neid alt vedada. Ja Heath .. kui ma lasen tal minna, siis seda ei andesta ma endale iialgi. Põimisin oma käed ümber pea. Tihkusin vaikselt ning hääletult nutta. Ma ei tahtnud, et Liam minu pärast liialt põeks. Ma saan ise hakkama .. Kinnitasin ma endale.

Äkitselt meenus mulle esimene kohtumine Heather'iga. See oli lasteaias. Kui ma esimene päev emaga sinna läksin, sain ma peaaegu šoki. Kõik karjusid ja jooksid ringi. Ma armastasin vaikust ja harmooniat, seal aga seda polnud. Pealegi ei tundnud ma ühtegi last. Ühel hetkel, kui ma tahtsin emale öelda, et me koju läheks, jättis ta hüvasti, tegi põsemusi ja läks. Ma olin nagu halvatud. Ei oskand midagi teha.

Istusin siis ühte kõige vaiksemasse nurka ja hakkasin kahe barbiega mängima. Korraga ilmus mu kõrvale üks tüdruk – Heather. Ta naeratas ja hakkas kohe energiliselt minuga juttu rääkima. Tollest hetkest saadik hakkas mulle lasteaed meeldima. Ma leidsin sõbra ..

Ja nüüd .. nüüd olen ma nii lähedal oma parima sõbranna kaotamisele .. Ma ei saa lasta sel juhtuda. Kui mina muutun – sellest pole midagi, aga kui tema muuduks siis ilmselt õelaks ja kibestunuks. Ma ei taha sellist tüdrukut.

“Liam, kiirusta, meil pole palju aega,” ütlesin ma ühel hetkel. Ma usun, et ta oli kahevahel, kas üldse veel teed jätkata.

“Ma ei saa ju .. me ei jõuaks iial sinna õigeks ajaks kohale. Mina jõuaks, sina mitte .. Sa oled ju inimene,” lausus ta. Hingasin sügavalt sisse. Ma pean ta ära saatma .. Ma pean kiiresti muutuma, aga tema ei tohi seda teada.

“Mine siis! Palun,” palusin ma teda tasakesi. Mul oli halb teda minema saata, kuid üksi ta ei jõuaks nagunii kaugele. “Ma tulen nii kiiresti kui võimalik järgi, oota vaid natuke.” Liam jäi mind tõsiselt silmitsema. Ilmselt ta aimas mu plaani.

“Ega sul midagi plaanis pole?” küsis ta ärevalt kuid samas ka karmilt. Raputasin süütult pead. Siis aga mõtlesin ümber ja noogutasin.

“On küll tegelikult – mul on plaanis Heath päästa nagu sa oled ilmselt aru saanud,” ütlesin talle ühe plaani, mida ta nagu nii ise teadis. Loomulikult teist plaani ma talle ei avaldanud. Liam peatas auto ja ronis siis sellest välja.

“Linn on siit kahe kilomeetri kaugusel, mine lennujaama. Loodan, et sõita oskad. Ma luban, et üritan kõigest väest, siiski .. kiirusta,” lausus ta, tegi mu laubale kerge musi ja kadus siis. Mõned pisarad tekkisid mu põskedele, kuid pühkisin nad kiiresti ära. Siis ronisin ka ise autost välja, võtsin kindlalaekast revolveri ja kiirustasin metsa, samal ajal kiskudes oma kee kaelast.

Ühel hetkel jäin ma seisma, tõstes tulirelva enda pea juurde. Mu käed värisesid täiega. Ma ei suuda seda ise teha. Hädaldasin ma. Argpüks! Sõimasin ma ennast ja kobisin tagasi autosse. Käivitasin mootori ja üritasin kuidagi masinat liikuma saada. Ma polnud Liamile maininud, et mul polnud ühtegi auoga sõitmis kogemust.

“Läheb lahti,” hüüdsin ma võidurõõmsalt, kui auto liikuma hakkas. Peagi oli kiirus tugevalt üle saja viiekümne ning mul oli tükk tegemist, et korraga jälgida teed ja siis arutada, mis need nupud näiteks teha võivad. Korraga ma aevastasin. Käsi suu ette toppides unustasin ma üldse rooli olemasolu. Kui oma veast aru sain, olin ma juba teelt välja kihutanud ning suundusin kuristiku poole. Karjatasin ja vajutasin tugevalt pidurit, mis osutus tegelikult hoopis gaasiks.

Ma suren! - oli mu viimane mõte enne, kui tundsin, et olen õhus, kuid langen ülimalt kiiresti maa poole. Vaadates aknast alla, oleksin ma äärepealt püksi teinud. Vaade oli samas nii kohutav kui ka ilus. Järgmisel hetkel kuulsin ma kõrvulukustavat põmakat ning tundsin, kuidas auto minult eluvaimu välja surub.

Läinud ..

- - -

Tegelikult on mul siiralt kahju, et uue osaga nii kaua aega on läinud .. Pealegi paar päeva tagasi arvasin ma, et ei viitsi enam üldse tükk aega kirjutada ei seda ega ka “Raudteed” ..

Õnneks tuli mulle kirjutamis hoog ja siin ta ongi – mitte just kõige parem osa, aga vist käib kah ..

Ma ei tea, kuna leian uuesti tahtmist, viitsimist ja aega, et uut osa kirjutada .. Palun vaid kannatust .. Pealegi, selle jutu lõpp ei tohiks enam just väga kaugel olla .. Aga ega tea midagi :)

A, kui see osa meeldis, siis ootan “vote” & sisukaid arvamusrikkaid kommentaare ;)

V.