Must Sümfoonia

28. Kindlus

#28

Juba järgmine päev alustasin ma tõsiste treeningutega pihta. Ma õppisin, parandasin ning arendasin kõike, mida võimalik oli. Kuid kõige rohkem keskenduti mu nii nimetatud kaitsevõime tugevdamisele. Ma sain teada, kuidas pääseda Maria üritustest mind kuidagigi mõjutada. Ailward kinkis mulle kee. Ei, see polnud mitte mingi tavaline kee ning see polnud ka mingi romantilise kingitusena mõeldud ehe. See oli kaitsev medaljon. Väljenägemiselt polnudki see just kuigi eriline. Pigem jäi ta üsna märkamatuks, kuid just selles asja mõte oligi. Ta ei pidanudki liigset tähelepanu tõmbama. Medaljoni ülesanne oli kaitsta omanikku ning seda tegi ta nii hästi, et paremini poleks osanud soovidagi.

Kui Ailward mulle medaljoni kaela riputas, tundsin erilist surinat enda kehas. Justkui oleks mulle mingi eriline anne või oskus kehasse pugenud. Tegelikult oli see energia . Medaljon mitte ainult ei kaitsenud mind, vaid ka tugevdas.

„Sirena, sa pead seda koguaeg enda kaelas kandma. Kui sul see olemas on, ei tohiks sinuga midagi halba juhtuda,“ lausus ta rahulikult, naeratas mulle kergelt ning hakkas ära minema, et oma pooleli jäänud tegemiste juurde naasta. Mul oli vaid üks küsimus, mis tahtis kindlasti vastust saada.

„Kuidas?“ küsisin ma, olles veidike segaduses. Ma saan aru, et see kaitseb mu mõistust, aga see ei saa mind ju ometi kõige eest kaitsta. See on ju kõigest üks väike ehteke, millel on veidike rohkem võimeid, kui tavalisel keel, kuid kui ma näppu lõikaksin, siis see mind ju pisikesest haavast ei päästaks? Või kui mu salapärane vaenalne siit Ailwardi impeeriumist äkitselt mind rünnata kavatseks, saaksin ma tõenaoliselt ka haavata, halvemal juhul surma.

„Küll sa näed.“ Vastas Ailward vaid kelmikalt mulle silma tehes. Olgu, see vastus ütles küll nüüd väga palju. Jep, pilt sai kohe palju selgemaks. Aga ei, ilma naljata?! Kas ma peaks nüüd kartma või lihtsalt ootama? Mu mõistus valiks lihtsalt ootamise, kuid hirm sai minust võitu. Ma hakkasin kartma.

*

Pärast vibulaskmise trenni, lasti mul viimaks hinge veidike tõmmata. Lebasin oma toas voodil ja lihtsalt jõllitasin tuimalt oma helekollast lage, mis oli varem olnud veripunane. See värv tegi mind aga koguaeg närviliseks, seega otsustasin üle värvida. Kui ma olin kolm korda punast lage juba helekollasega üle värvinud, aga lagi sugugi kollasemaks ei läinud, pidin ma vana värvi maha kraapima ning vot see oli alles töö. Kõik vaimud imestasid, miks ma ühe laega nii palju jaman. Ainult Ailward mõistis mind täielikult ja isegi abistas mind vahel.

Korraga kõlasid koputused mu toa uksele. Vaatasin kella. Aeg oli liiga vähene õhtusöögile kutsumiseks ning vaevalt ka Ailwardil juba oma tegemised tehtud sai, et minuga uusi teadmisi jagada. Hakkasin oma ukse poole liikuma, kuid siis tardusin. Ma lihtsalt tõesti ei saanud enam sammugi edasi liikuda. Mitte et ma ise poleks tahtnud, kuid miski nagu takistas mind. Kee!

Ma lihtsalt olin paanikasse suremas. Selge pilt. Mind ongi tuldud nüüd tapma. Mu salajane vaenlane teeb mulle mõne hetke pärast lõpu peale. Ja ma ei suuda ära otsustada, kas see on halb või pigem teene. Äkki teeks ta seda valutumalt kui Maria? Halasin ma enda mõtetes, kuid siis tundsin, kuidas jõud ja positiivsus tagasi tulevad. Sa saad hakkama! Ütles miski mulle. Sa saad hakkama, kui sa endasse usud!

Ja siis ma uskusingi. Ma sain taaskord edasi liikuda ja sammusin vapralt ukse poole. Koputus kõlas uuesti ja ma olin valmis ust avama, kui taipasin, et võiks ju enne küsida, kellena ta ennast esitleb.

„Kes seal on?“ küsisin ma, proovides varjata kerget värinad hääles. Mulle isiklikult tundus, et see õnnestus mul üpris osavalt.

„Marcus. Mäletad, tegime enne koos trenni?“ Ma olin segaduses. Suures segaduses. Ma olin kindel, et mu kee eksis. Marcusega kohtusin ma just paar tundi tagasi. Nagu ta ütles, tegime koos trenni. Ta õpetas mind väga hästi ja oli üldse täiega vahva tüüp.