Must Sümfoonia

Tik Tak - 10. peatükk

10.

Sirena.

Olin sõnatu, kui olin kuulnud Liami lugu. Oleksin tahtnud sellele Mariale küüned näkku lüüa ja silmad mõnuga välja kraapida. Kuidas ta sai nii õel olla? Ta tappis Liami, aga needis ta ära, et poiss igaveseks ära ei kaoks. Mis mõttes? Kas see naine üldse loogiliselt mõtles?

“Kas vaimu on võimalik tappa?” küsisin ma pärast esimest ärritust. Mõtlesin seda tõsiselt. Tahtsin Maria siit maailmast ära kaotada ja igalt poolt mujalt ka. Aga äkki teen ma talle siis teene? Mu mõtteid katkestas Liami vali naer. Jäin teda küsivalt põrnitsema.

“Kullake, seda me ju praegu otsimegi. Valemit, kuidas vaime vabastada. Meid ei aita need sentsitiivid. Nad teevad asja tegelikult saja kordselt hullemaks. Aga miks sa seda küsisid? Tahad mulle juba otsa peale teha?” küsis ta. Punastasin. Ta sai asjast valesti aru. Väga valesti.

“Ei, muidugi mitte! Ma mõtlesin selle all Mariat,” sisistasin ma vihaselt, kuid Liam muigas edasi. Ma ei saanud aru, mis talle nii nalja teeb, kuid see ajas mind närvi.

“Maria pärast pole vaja põdeda. Ilmselt ongi siinne elu talle paras kättemaks. Miski ei tee meile rohkem valu, kui kõikuda kahe maailma vahet,” lausus Liam ning see rahustas mind maha. Võisin rahus elada teadmisega, et ka Liami pooleldi tapja piinleb mõnuga.

“Kui ainult ..,” kuid ta ei rääkinud lõpuni, vaid jäi kõhklevalt vait. Jäin talle küsivalt otsa vaatama. Ma poleks enne järele andnud, kui poleks teada saanud.

“Kui ainult?” silmitsesin ma noormeest,- kes nägi välja salapäraselt lummav-, küsivalt. Mulle ei meeldinud, kui keegi alustab juttu, aga ei lõpeta seda. See ajas mu koguaeg ärevile, sest enamasti oli tegemist millegi tähtsaga.

Liam hammustas huulde ja vaatas mind ikka kõhklevalt. Vastasin talle küsiva ilme ning kulmude kergitamisega. Seejärel ta ohkas, sulges silmad ning mõmises endamisi tükk aega midagi. Üritasin sellest paar sõna välja lugeda, kuid tulemusi polnud.

“Liam, kas sa palun jagaksid seda minuga? Muidu .. muidu ma lähen ise diivanile magama ega räägi sinuga terve homse päeva,” ähvardasin ma teda lõbusa tooniga, kuid samas olin kindel, et mõtlesin seda tõsiselt. Liam ohkas uuesti.

“Ma ei taha sulle kõiki oma ärisaladusi ka välja rääkida,” naljatles ta. Muigasin ise ka korraks, kuid see oligi vaid korraks.

“Kui sa juba alustasid, siis oleks aus kui sa lõpetaksid ka. Ma ootan. Ja ausalt, ma mõtlesin seda ähvardust tõsiselt. Mulle ei meeldi sellised asjad ja ma lootsin, et meie vahel saab saladustega ühele poole. Sellest bussi asjast sain ma aru. Kui sa oled vaim, said saa kiiresti liikuda ning päästsid nad ära, aga .. ma ei suuda su mõtteid lugeda. Nii et palun, Liam,” rääkisin ma pika teksti maha. Jah, ma olin korraga jagu saanud sellest bussi müsteeriumist. Kõik loksus paika, kui sain teada, kes Liam on.

“No olgu siis. Sa vist ei tea, et vaimud ei piinle ainult siis, kui on leidnud kellegi, keda armastada ja .. kes neid vastu armastab,” seletas Liam kõik viimaks ära. Ma polnud kindel, kas ma olin valmis seda veel kuulma. Olin näost tulipunane. Suure tõonäosusega sarnanesin ma vägagi mõne tomati või punapeediga.

“Aa, hästi siis,” ühmasin ma ja keerasin pea kõrvale, jäädes aknast välja vahtima. Kuna maad kattis pimedus, sest oli öö, nägin ma ainult valgust, mis kiirgas vastastänava kortermaja akendest ning tänavavalgustitest, mis näitasid pimeduses ekslejatele teed.

Jäin oma mõtteid mõlgutama. Vaimud saavad olla küll õnnelikud, kuid ainult siis, kui nad armastavad ja kui neid armastatakse vastu. Kui suur on võimalus, et Maria elab praegu ilusat ja muretut elu? Küsisin endalt. Pidin kibedusega vastama, et see oli suur. Ma ei tahtnud, et see nõid oleks õnnelik, kuna ta keeras kihva Liami elu ja võib-olla ka paljude teiste.

Ei tea, kas need vaimud, kes Heath'i kinni hoiavad on .. nad on ka vaevatud, kuid .. kes neid selliseks tegi? Matt lausus midagi sellist, et need hinged on iidsed ning vaevatud. Mis vahe on lihtsalt vaevatud hingedel ja iidsetel vaevatud hingedel? Mina näen küll ainult sellist vahet, et iidsed on natuke vanemad või siis väga vanemad. Oh issand, mu mõttelõng on nagu üks suur segasummasuvila.

“Millest sa mõtled?” katkestas Liam mu mõtete hoogsa tegevuse, mis kiskus aina keerulisemaks ja arusaamatumaks.

“Heather'ist, mu sõbrannast, keda hoiavad kinni iidsed vaevatud hinged,” laususin ma. Liami suu vajus lahti. Sellest ilmest võisin ma järeldada kõige hullemat. Nii et vaevatud hingedel ja iidsetel vaevatud hingedel on ikka päris suur vahe. Kuid milline?

“Mida sa ütlesid? Kas ma kuulsin õieti, kui sa ütlesid, et su sõbrannat hoiavad kinni iidsed vaevatud hinged?” küsis ta, hirm silmist peegeldumas. Ai kurat! Vandusin ma. See ei tõotanud head. Kui juba Liam neid kardab, siis mida mina peaks veel tegema? Ma olen ju inimene, kes pole praktiliselt mitte midagi head oma elu jooksul saavutanud.

“Jah?” see kõlas küsimusena. Ma ei tea, kas see oli tegelikult tõsi. Matt rääkis ju midagi sellist. Aga ta võis vabalt ka midagi kokku valetada.

“Ja kui kaua ta seal nende käes juba vangis võib olla?” uuris ta. Hakkasin mõttes päevi lugema. Noh, kolm päeva olin ma metsas. Ja siis mõned päevad, kui ma teda ei näinud, siis ma ei teinud väljagi. Ma vist ei näinud teda kaks päeva? Pärast teist päeva läksin ma Rioniga rääkima ning siis suundusime teda otsima. Oota, kui palju see siis teeb? Umbes kuus päeva? Nädala?

“Mingi nädal umbes. Ma pole kindel, aga enam-vähem. Mis on siis?” küsisin ma. Liam kargas püsti ning haaras mu käest. “Ou, Liam?! Liam! Mis on? Kas sa räägiksid mulle ka või?” küsisin ma. Olin täiesti segaduses. Kui noormees mingit numbrit valis ning kiiresti midagi telefoni rääkis, ragistasin mina ajusid ta reaktsiooni üle.

“Asi on nii, et kui sa tahad veel oma sõbrannat kunagi elusana näha, siis me peame kiiresti tegutsema. Meil on nädal, et käia läbi Egiptuse püramiidid, Kreeka ning Itaalia. Seal saame me kindlalt lahenduse, kuid meil on kiire. Väga kiire!” seletas Liam kiiresti ning pakkis oma asjad kokku ning kiirelt ka minu omad. Lõpuks haaras ta mu käest ning vedas mu toast välja alumisele korrusele, kus andis tagasi toa võtme. Viimaks jooksime taksosse, mis meid motelli ukse taga ootas. Suundusime lennujaama. Aega oli korraga üllatavalt vähe.